Eesti mööbli areng läbi ajaloo

Nimetus “mööbel”, pärineb ladinakeelsest sõnast “Mobilis – „ liikuma. ” Mis iseloomustab väga täpselt mööbli olemust, sest see on “liikuv” vara, mida saab teisaldada samas ruumis või kodus. Mööblit tähistavad sõnad paljudes keeltes: prantsuse keeles kõlab see Meublè, Itaalia- Mobiil, hispaania- Meubles.

Mööbli vormi ja tüübi kujunemine läbi ajaloo, ei ole muutnud mitte ainult käsitöö arengut, vaid ka vajadusi ja maitset.

Mööbel on alati olnud interjööri lahutamatu osa. Tihedalt seotud arhitektuuriga – isegi mõnikord nimetatakse “arhitektuuri väikevormideks.” Ajaloos on mööbel läbinud samu stiile ja muutusi kui arhitektuur.

Praeguseks teame, et esiaja elamul (üheruumiline kerisahjuga rõhtpalkehitis) oli mitmeid ühisjooni hilisema rehemajaga.

Rehemaja kui mitmeotstarbelise elu -ja majandushoone kujunes välja II a.t. algussajandeil.

Põhiliseks talurahvaelamuks Eestis oli rehielamu, mida kasutati ka viljakuivatuseks ja – peksmiseks. Seda hoonet kasutati ka laudana ning Kesk – ja Lääne Eestis saunana.

Nii taluelamud kui muud hooned ehitati peaaegu alati ilma projektita, ehitusmeistri tarkuse järgi. See on arhitektuur ilma arhitektita – rahvapärane ehk ehituskunst.

Senises teaduskäibes on vanimaks kirjalikuks teateks rehe ja elamu samastamisest arvatavasti 1343. aastast pärinev arhiiviallikas, mis puudutab Viru ja Järvamaa piiril asuvat Padaküla.

Otsesemad andmed rehielamust on meieni jõudnud 16. sajandi, eriti aga 17. sajandi allikate kaudu.

Rehielamu oli levinud kogu Eesti alal. Erandiks oli Setumaa, kus seda esines üksikjuhtudel, eriti Võrumaa piirialadel.

Majakraam rehetoas oli muistsest ajast peaaegu kõigis taludes üsna ühte nägu elamiseks hädavajalik, lihtne, enamasti puidust ja omatehtud, kulumiseni hoitud ning vana.


Mööbli ülevaadet võiks alustada, mööbli otsingutega seotud ärkamisaja vanavara kogumise ja rahvakultuuri väärtustamisega. Eesti Üliõpilasseltsi eestvedamisel.


1780. aastal märkis Schlegel Kuusalu kihelkonna kohta, et rannaäärsete talupoegade elamutes, kuhu ta sisse astus einetama, „seisis pikk kitsas laud, kaetud paari võrguga, puukauss hapupiimaga keskel“.

Pikk pink valmistati vanemal ajal pooleteise kuni kahe meetri pikkusest kirvega tahutud pooleks lõhestatud palgist ehk kisklauast. Oherdiga õõristatud aukudesse tapiti neli pulkjalga.

Väikeseid pinke nimetati enamasti järiks või lihtsalt istmeks. Sama fantaasiarikkad kui nimetused on ka need esemed ise: juurikatest loodusvormid, vanast adra sahapuust silutud või paksu isepärase kujuga lauakese sisse tapitud jalgadega pingikesed.

Mõned seljatoega eksemplarid on aga suisa toolisarnased. Enamasti oli järidel vaid kolm jalga, sest sellised istmed seisid rehetoa konarlikul põrandal paremini püsti kui neljajalgsed.

Kuni 19 sajandi lõpuni olid rehetoas ja köögis valdavalt pikad pingid, järid, taburetid, istmed.

Söögilauad olid (gooti stiilis) ristipaigutatud jalgade ja pealt ära võetava plaadiga. Vaadeldes meie laua tüüpe nende arenguloo seisukohalt, paistab et vanima päritoluga on laud, millel oli sama konstruktsioon kui pinkidelgi. Ühest jämedast puust välja raiutud paksule lauaplaadile tehti neli jalga, mis löödi oherdiaukudesse lauaplaadi nurkadesse. Selleks, et jalad kuivades aukudest välja ei kukuks, kiilutati nad kõvasti kinni.

Kuna lauaplaat võis jalgade kiilutamisel lõheneda, siis kinnitati plaadi alla kaks põõna, millesse puuriti augud ning pandi jalad. Sellised põõnad lubasid moodustada lauaplaati kahest või kolmest kõrvuti asetatud lauast ning seega tunduvalt laiendada üldpinda.

Kuna lauaplaat oli lahtine, siis oli seda kerge ümber pöörata. Nii sai argipäeviti kasutada lauaplaadi üht poolt, aga pühapäeviti või külaliste puhul teist, puhtamat poolt.

Üle kogu maa oli levinud nn pulmalaud. Konstruktsioonilt sarnanes see eespool mainitud laudadele, kuid oli viimastest tunduvalt pikem, ulatudes 4-5 meetrini. Tavaliselt olid külas ainult mõned üksikud sellised pulmalauad ning vajaduse korral käidi neid laenamas. Ka pulmalauad olid lahti monteeritavad ning neid hoiti kuni vajaduseni kuskil lakas.

Paari pikemat pinki, mis asetsesid pikki söögilauda või seina ääres, kasutati nii istumiseks kui ka igasuguste tööriistade, nõude ning veeämbrite asetamiseks.

Eesti talumööbli areng oli kuni 19 sajandi keskpaigani üsna napp. Kindlasti oli takistuseks rehielamu, kus elu ja tööfunktsioon olid tihedalt seotud. Vastupidiselt naabrite (lätlased, soomlased, venelased), kes kasutasid oma maja ainult elamiseks, ka eesti rootslased.

Aegamööda hakkasid paljud talupojad endale tisleri tööriistu muretsema ning enesele ja vahel ka teistele talupoegadele mööblit ja majatarbeid valmistama. Tänu olemasolevatele tööriistadele said ka talupojad omale uhkemat mööblit lubada.

Kaunistamine arenes edasi jõudsalt traditsioonide põhjal, laenati ka naaberkultuuridelt. 17.–18. sajandil olid toolid tuntud küll mõisates ja lossides, hiljem ka kõrtside sakstekambris, aga talumajja jõudsid esimesed neist alles 1830. aasta paiku.

1660. aastal Gösekeni sõnaraamatus ära toodud eesti sõna tool viitab võimalusele, et sellist laadi istmeid tundsid eestlased siiski juba 17. sajandil.


Tool kui keerulisem mööbliese, mille valmistamine nõudis vastavaid tööriistu ning kogemusi, hakati laialdasemalt rehetoas tõenäoliselt kasutama alles 19.sajandi alguses.

Nii haruldane mööbliese nagu tool tehti tavaliselt pulmakingiks, ristivanemad tõid selle ristilapsele või sünnipäevalaps sai selle aja kohta vägagi hinnalise kingituse.

Mööbliese, mida pakuti istumiseks vaid lugupeetud külalistele!

Eesti talupoja vanimad säilinud toolid pärinevad 19 sajandist. Levinumad olid raamtoolid, põhi punutud õlest, kõrkjatest, nöörist, vitstest või laudpõhjaga.

Toole valmistasid osavamad puutöötegijad, toolmeistrid. Sageli olid meistriteks samad mehed, kes mõisale mööblit tegid, ehk mõisatislerid. Need olid tavaliselt linnas väljaõppinud mehed, siis karmide tsunftiseaduste eest maale pagenud ja sellega “tsunftijänese” nime teeninud.

Andekad talupoisid õppisid nendelt ametit ja nii tekkisid külatislerid, kes talust tallu käisid, kaasas riistakott, ja vajalikku majakraami valmistasid. Kaunistades neid tsälgutatud ussikirjade, kristlike sümbolitega (viinapuuväät), aastaarvudega, taimornamentide kujutistega.

Valdavalt valmistati mööblit männi, kase ja lepapuust.


Selle aja toole võib konstruktsioonilise lahenduse poolest üldiselt jagada kahte gruppi.

Esimesse gruppi kuuluvate toolide iseloomulikumaks jooneks on see, et nende seljatugi moodustab täiesti eraldi osa: jalad on löödud neljakandilise ümmarguse põhja sisse samuti nagu vanemategi istmete juures ning selle põhja tagumise ääre sisse on kinnitatud seljatugi, viimase ülemise osa sisse on lõigatud auk käe jaoks. Leenid olid valdavas enamuses tehtud ühest tervest lauast, mida kaunistati lihtsate lõigetega.

Teise gruppi kuuluvad toolid, mille tagumiste jalgade pikendustest moodustuvad leeni külgpuud, mida omavahel ühendavad kaks või enam põik puud. Nii jalad kui ka leen tehti tavaliselt jämedad ning tugevad, põhi punuti õlgköitest ning üldkujundus oli tagasihoidlik ja lihtne.


Teatavasti olid biidermeieri stiilis toolid valmistatud vääris puidust, pehme põhjaga ja poleeritud.

Talurahvas, olgugi oskuslik ja taibukas sai neid jäljendada oma käepäraste materjalide ja võimaluste piires. Tooli kaunistamisel sai suurema tähelepanu osaliseks leen. Seda kaunistati mitmel viisil ja mitmes tehnikas. Tihti asetati leeni keskele ülemise ja keskmise põikpuu vahele püsti suunas lai laud ning see kaunistati pindlõike, profiil-või läbilõigatud ornamentidega.

Üle kogu maa võis leida ka treitud toole. Neid tegid tihti vokimeistrid.

Uuema päritoluga kiiktoolid olid levinud peamiselt saartel ja mõnevõrra põhjarannikul. Toolipõhjad punuti kas õlest, kõrkjast, linasest nöörist või põimiti lõhestatud vitstest või niinest, õlgpõhja punumiseks pandi 6–7 õlekõrt kokku. Neist keerati pikk nöör, millest tooli põhi ja pulkade vahele põhi punuti.

Kõrkjast sai teha peenemat ja paremat nööri kui õlest. Sellest punutud toolipõhjad olid vastupidavad, istumiseks mugava ning küllalt nägusad. Võrdlemisi dekoratiivsed ja ilusad oli aga vitstest, niinest või juurtest põimitud toolipõhjad.

Toolid nagu kõik teisedki mööbliesemed, olid tavaliselt värvimata. Sajandivahetusel hakati siiski ka toole värvima, milleks kasutati enamasti ookerkollaseid ja punakaspruune toone.


Riiulid ja seinakapid võisid rehielamus olla juba 17 sajandil.

Söögiainete ja söögi nõude kapid olid oma vormilt üsna lihtsad. Leivakapid polnud enamasti kuigi suured. Nad olid lihtsa kaunistusega ja tihti kinnitati riiulite eeskujul seina külge.

Õhuvahetuseks toidukapis oli selle ukse ülemisse ossa tehtud sisse lõigatud avad või puupulkadest võre. Uks liigestati nahast või metallist hingedega ja suleti puupööraga.


Kirst kuulus eesti talupoja põlise tarbevara olles mööbli hulgas üks vanemaid.

Selles hoiti paremaid riideid, ehteid ja muid hinnalisemaid esemeid. Vastavalt otstarbele esineb meil riide- ja viljakirste. Need on sama põhikonstruktsiooniga, erinevad aga viimistluse ja kaunistuste poolest

Raske puidust kaanega kast paiknes tavaliselt aidas. Vajalikemate kaupadega kirstu hoiti rehetoas.

17. sajandist pärinevate andmete järgi oli nt Lääne- Saaremaa taludes tavaliselt üks ait ja mõnikord kaks aita.

Alates 19. sajandist oli neid eesti taludes vähemalt kaks – üks viljaait, teine riideait.

Vilja hoiti aidas vanemal ajal kirstudes ja tünnides, 19. sajandi keskelt alates järjest enam salvedes.

Riideaidas hoiti kirstudes nii valmis riideid kui ka kangaid Keskmine kirstu pikkus oli 1 m, laius 0,70 m ja kõrgus kaane keskelt 0,80 m. Leidus ka väiksemaid kirste, kuid neis hoiti tavaliselt pisiesemeid – kindaid, sukki.


Üks mobiilne mööbliese, mida igal isal tuli oma tütrele pulmadeks tellida oli kambris või aidas asuv riidekirst, mis oli tähendusrikas ja kaunistatud.

Eeskätt pulmadeks valmistatud lõike- ja põletuskirjalised kirstud ja toolid olid vana taluelamu sisseseade kaunim ja tähendusrikkam osa.

Juba lapsepõlvest peale hakkas tütarlaps endale kirstu kaasa vara koguma. Pulmade ajal viidi pruudi kirst erilise pidulikkusega noorpaari kodupaika pulmarongi eesotsas koos lipuga. Kirst oli kõigi pulmaliste suureks huviobjektiks. Pärast pulmi pandi kirst noorpaari panipaika. Kuna igale põlvkonnale tehti uus kirst, kogunes neid vanemates taludes mitu.


Voodid ilmusid taludesse tõenäoliselt 18 sajandil.

Enne seda magati seina äärsetel lavatsitel, millel oli paigutatud õled. Kõige üldisemaks magamisasemete kohaks oli kõrvalisem ja pimedam rehetoa tagasein ja ahjutagune kitsas nurk.

Sajandeid kasutati magamisasemetena lihtsaid ja praktilisi seina külge ehitatud lavasid, mida nimetati ka koigas ning kuhu mahtus magama mitu inimest.

19. sajandi teisel poolel hakati seoses kambrite ja alaliste eluruumide osatähtsuse kasvamisega laialdasemalt kasutusele võtma ka nelja postjalgadega raamvoodeid.

Nende ehitus oli varem üsna lihtne: nelja püstjala vahele oli tappide abil kinnitatud ühelaiused külje -ja otsalauad, nii et postjalgade ülemised otsad neist sama palju üle ulatusid, kui palju allapoole jalgadeks jäi. Voodi otsa-või servalaudade alumiste äärte külge löödi seestpoolt liistud, millele toetusid kas risti või pikuti pandud lahtised põhjalauad või –varvad.

Kambris oli magamiseks samasugune puust säng kui rehetoas. Selle põhi oli kas laudadest või nööriga põimitud. Sinna peale pandi jämedast linasest riidest põhukott. Kotti topiti kõvasti heinu või õlgi. Aluskott pidi olema voodis hästi karge, seepärast suruti põhk temasse jalgadega kinni.

Voodid tehti kas kahele või ühele inimesele. Kuna aga kaheinimesevoodi võttis enda alla võrdlemisi palju põrandapinda, siis püüti seda mõnes kohas säästa lahti tõmmatavate voodite abil.


Kapp on eestlase elamusisustuses üks nooremaid mööbliesemeid ja seda just riidekapina.

Põrandal seisvad riidekappe hakati tarvitama alles 19. sajandi teisel poolel valgemates ja suitsuvabades kambrites.

Väiksemat tüüpi kapid paiknesid põrandal või seinapeal.

Riidekapid olid juba 20. sajandi alguskümnenditeks jõudnud kirstud käibelt välja tõrjuda ning tungida igasse elamusse. Nad olid tavaliselt värvitud kas lakk- või õlivärvidega, kusjuures tihti kasutati kahte tooni. Ka püüti värvide abil imiteerida väärispuitu.

Seinakapid asusid tavaliselt kambris perenaise voodi lähedal. Seal hoiti tanu, palveraamatuid, rahakotti ja mitmesuguseid dokumente.


20. sajandi algul kasutusele ka kummuteid, kus hoiti pesu.

Kõik kummutisahtlid, kirstud ja rõivakapid esindavad teatud määral salajast ja korrastatud ruumi, säilitamisele panemist ja sealt võtmist. Nende panipaikade sisemus on intiimne ja salajane.


Vahemikus18. sajand kuni 1940. aastad oli eesti rahval kasutusel kolm eritüüpi elamut – rehielamu, koosmaja ja taluhäärber.

19. sajandi teisel poolel hakkasid eestlased laskma talusid projekti järgi ehitada.

Rehielamuid hakati , eriti kambrite osa täiustama: ehitati uued korstnaga küttekolded, mitu kambrit, eraldi köök ning nendele laudpõrandad ja -laed, suured aknad.


Esimesed häärberid ehitati 19. sajandi viiekümnendail aastail meie rahvusliku kapitalismi sünnikohas Mulgimaal.

19. sajandi teisel poolel kiirenenud linnastumine toimus põhiliselt maalt linna asujate arvel .

Elukorralduse muutusega võeti kasutusele erinevad ruumid ja hakati neid vastavalt otstarbele kaunistama, sisustama, võimaldades sisse seada nn puhtad kambrid kuhu oli vaja „linnalikku“ mööblit.

See pani aluse mööbli laialdasele kasutuselevõtule ja kiirele arengule!

Mööblit ei valmistud enam ise!

Telliti kohalikelt tisleritelt või toodi linnast. Riided võeti kirstudest välja ja pandi riidekappi. Uus mööbel kummutid, voodid, lauad, peeglid, toolid jne. toodi koju ja vanemad esemed viidi rehetuppa.

Eestlaste ilmumist siinsesse arhitektuuriellu on peetud üheks suuremaks muutuseks enne Esimest maailmasõda.

Rikkamad Tallinna kodanikud (äri- ja laevandustegelased, ehitusettevõtjad ja kinnisvaraarendajad, advokaadid, arstid jt) püüdsid elada nagu nende saksa soost ametikaaslasedki.

Uut moodi ja uhkemates majades oli ka peenem mööbel. Hakati ostma palju masstoodangut, mida pakkus näiteks A. M. Lutheri vabrik.

A.M. LUTHERI MEHHAANILISE PUIDUTÖÖSTUSE AKTSIASELTS

Lutheri vabrik kasvas välja Lutheri perekonnas põlvest põlve edasi läinud kaubandusettevõttest, mille asutas Georg Christian Luther (1717 – 1800 ), tegutses Tallinnas juba 1742. aastast alates.

Ettevõtte vahendatud kaupadele linale ja soolale lisandusid hiljem puidutooted ja ehitusmaterjalid. Eriti edukas oli Soomest toodud katusesindlite müük.

1880 aastal võttis Alexander Martin Luther ( 1810 – 1876) baltisaksa päritolu eesti tööstur ( kelle järgi ettevõte nime sai) oma ettevõttes kasutusele masinaid ja alustas ka mööbli tootmist.

1877. a. peetakse Mehaanilise puidutööstuse Aktsiaseltsi A . M. Luther asutamise aastaks.

1885. a. alustas tisleritöökoda esimesena Venemaal ja ühena esimestest maailmas liitvineeri tootmist.

1887. a. Pühendus vineeri tehnoloogia mööblitootmise arendamisele.

1898. a muudeti käitis Lutheri perekonna aktsiaseltsiks ja 1898 – 1920 kandis see nime AS A. M. Luther ( lühendatult Luterma.) Täiustas vineeri veekindla liimi leiutamisega., tänu sellele patendile sai sellest tootest maailmaäri.