Lilleniit kaunistab maakodu ümbrust

Lilleniidu rajamine on aeganõudev, esimesel aastal pärast külvi pole mõtet õitsvat niitu loota, sest selline haljastus vajab kujunemiseks 4–6 aastat.
Lillemurudest või niidumurudest on räägitud ja kirjutatud juba üle kümne aasta, kuid tundub, et tõeliselt moodi on need läinud alles praegu. Ühelt poolt räägib nende kasuks see, et järjest vähem inimesi tahab oma vaba aega sisustada muru niitmisega, teisalt on tõsiselt päevakorral looduse mitmekesisuse säilitamise küsimus.

Hooldatud haljasaladel ja murudel kasvavate taimeliikide arv on väike. Kui kultuurmurus kasvab tavaliselt 10–12 liiki rohttaimi, siis looduslikul heinamaal võib see arv ulatuda 60–70 liigini, puisniitudel isegi rohkem. Pealegi on õitsev looduslik niit üks ilusamaid taimekooslusi meie kliimas.

Kui maakodu või suvila ümbruses on olemas tükike looduslikku heinamaad, tasub seda alati säilitada. Kui krundi suurus võimaldab, võite ise muru asemele rajada looduslikku niitu jäljendava taimekoosluse. Arvestama peate aga sellega, et sellist lilleniitu ei saa kasutada nagu tavalist muru.

Lilleniidu taimed enamasti ei talu tallamist ja pealegi pole mahatallatud kõrge rohi kuigi kena. Muidugi on võimalik oma lilleniidule kujundada käimiseks rajad, kus rohi madalaks niita. Järgnevalt kasutangi väljendit lilleniit, sest lillemuru ei ole sellise kõrge, harva niidetava taimekoosluse jaoks päris sobiv nimetus,

Lilleniidu seemnesegusid on koostatud mitut moodi. Taanist pärit segus on kõrrelisi murutaimi ligikaudu 4%, ülejäänud osa on õitsevad niidutaimed. Sellise seguga rajatud taimekooslust on nimetatud ka lilleaasaks, looduslikku niitu see ei jäljenda, kuid on väga ilus õitsev kooslus.

Teise võimalusena on segus enamikus kõrrelised heintaimed nagu looduslikul niidulgi ja sinna on lisatud 3,5–5,0% looduslike lillede seemet. Selliseid segusid on soovitanud Saksa firmad ja tegelikult on need kõige rohkem meie loodusliku heinamaa moodi. Soomes soovitatakse segu, milles on umbes 25% lilli, ülejäänud niidukõrrelised.

Kõrreliste valikul tuleb arvestada, et tavalised murutaimed selleks ei sobi. Muru põhiliigid aasnurmikas ja karjamaa-raihein, samuti valge kastehein moodustavad liiga tugeva kamara ja takistavad seega looduslike lillede arengut. Lilleniidule sobivad kõrrelistest põhiliikidena puhmikuline punane aruhein, harilik kastehein ja lamba-aruhein. Looduslike lillede valik oleneb mulla omadustest.

Liikide ja segude kohta olen põhjalikumalt kirjutanud 1996. aastal Maalehe Raamatu sarjas ilmunud raamatus “Looduslikud murud”.

Lilleniidu rajamiseks on ka mitmeid võimalusi. Võib osta valmis seemnesegu, mida pakuvad mitmed firmad, (Schetelig, Nordgarden jm) ja külvata see ettevalmistatud mullale.

Mulla ettevalmistamise juures pange tähele, et mullas ei oleks umbrohujuuri. Väga umbrohtunud maa-ala puhul on mõistlik teha eelnevalt umbrohutõrje preparaadiga Roundup. Teine tähtis asjaolu on, et muld ei oleks toitaineterikas.

Looduslikud niidulilled kasvavad ainult kehvas mullas. Rammusale aiamullale soovitan juurde segada liiva. Seemnesegu võib ka ise koostada lähtudes eeltoodust. Külvi asemel on soovitatud ka sellist moodust: looduslikult lillerohkelt niidult on niidetud hein siis, kui enamikul taimedel on seemned valminud. Hein on laotatud ettevalmistatud mullale ja hoitud seal seni, kuni seemned on varisenud ja tõusmed tärganud. Lilleniitu saab kujundada ka olemasolevast murust. Sel juhul tehke muru sisse külvilaigud, kust eemaldage kamar, lisage mullale liiva ja külvake niidutaimede seeme.

Keskmiselt kulub lilleniidu väljakujunemiseks 4–6 aastat. Selline niidukooslus ei püsi ühesugusena, vaid muutub aastate jooksul pidevalt. Olenevalt ilmastikust õitsevad ühel aastal ühed, teisel aastal teised liigid. Nii on tavapärane ka looduslikel niitudel. Niitke lilleniitu siis, kui enamik taimi on ära õitsenud ja seemnedki valmis. Varisenud seemned tagavad niidu pideva iseuuenemise. q

Lillemuru parim kooslus on kõrrelised ning niidulilled
Soovitame kuivale, kerge lõimisega mullale päikesepaistelisel kasvukohal näiteks sellist seemnesegu, kus kõrrelised moodustavad 75% ja niidulilled 25%.

Soovitatav kõrreliste osatähtsus liigiti
2,0% harilikku kasteheina (Agrostis capillaris);
5,0% lõhnavat maarjaheina (Anthoxanthum odoratum);
20,0% lamba-aruheina (Festuca ovina);
30,0% puhmikulist punast aruheina (Festuca rubra commutata);
3,0% lapikut nurmikat (Poa compressa);
15,0% aasnurmikat (Poa pratensis).



Ülejäänud osa võiksid moodustada järgmised liigid: harilik raudrohi, kollane karikakar, härjasilm, hobumadar, ümaralehine kellukas, nurmnelk, harilik karutubakas, nõiahammas, nõmm-liivatee ja keskmine või süstlehine teeleht. Igaüht 2–3% seemnesegu koguhulgast. Selline segu jäljendab päris hästi looduslike loopealsete niidukooslust. Külv ei tohi olla liiga tihe. Kõrrelised arenevad kiiremini kui lilleseemned ja tiheda külvi korral muutub kõrreliste kamar nii tugevaks, et lilled ei suudagi areneda. Paljud lilleliigid ei pruugi esimesel aastal üldse tärgata. Piisav seemnekogus (kirjanduse põhjal otsustades ) on 200–400 g kõrreliste seemet ja 50–100 g lillede seemet 100 ruutmeetri kohta.

Hea võimalus avaneb juhul, kui suvila lähistel on säilinud mõni looduslik heinamaatükk. Sellelt kogutud seemnete puhul võib olla päris kindel, et need ka teie mullal kasvavad.