Näitus "Praktiline kunst ja kodu"

Tallinna 5. rakenduskunsti triennaali satelliitnäitus PRAKTILINE KUNST JA KODU
Hobusepea galeriis (Hobusepea 2, Tallinn) Avatud: 14.11.-23.11.2009

Seekordse rakenduskunsti triennaali peateemaks on ideede vabakasutusse andmine, professionaalse oskusteabe ja eseme valmistamise viiside nähtavaks muutmine näitusekülastajate jaoks. Sellega temaatiliselt seotud satelliitnäitusel on vaatluse all aastatel 1958-1990 ilmunud ajakirja "Kunst ja kodu" praktiline pool. Praktilist nõu andev positsioon säilis 1970. aastate alguseni, mil peasuund muutus, kui seda asus koostama noor ERKI tööstuskunstniku haridusega ja ajakirja tuleviku suhtes uue nägemusega toimetaja Andres Tolts.

Almanahhis käsitleti põhjalikult uute kodude, enamasti väikekorteritega seotud küsimusi, nende
planeerimist ja sisustamist. Hinnatud sisekujundajate ideid publitseerides anti soovitusi uue kodu
muutmiseks võimalikult otstarbekaks ja kauniks. "Kunsti ja kodu" keskseks eesmärgiks peeti "lugeja
esteetilise maitse arendamist kodukultuuri küsimustes", ning nähes ette vajaliku sisustuse
kättesaamatust, sooviti "anda töökavandeid kodusel teel valmistatavatele tarbeesemetele" arvestades "kõigile kättesaadavaid materjale, olemasolevaid võimalusi ning tänapäeva maitset" (1/1958).

Üldharivate teemade kõrval oli almanahhis algusaegadest peale oluline lugejatele praktiliste ideede
andmine ja isetegemise tähendus ning osakaal. Aastaid toetuti siin tee-ise-ideoloogiale, mis väljendus kujunduslahendustes ja praktilistes juhistes ning regulaarselt almanahhiga kaasnevates tööjoonistega lisalehtedes. Kui isetegemine seostub enamasti naiskäsitööga, ja ka "Kunstis ja kodu" ilmus mitmeid seina- ja põrandavaipade, linikute ja rõivaste kavandeid, oli ajakirja rõhuasetus siiski mööblil ja kodu planeerimisel, pakkudes nii "käsitööd meestele, seoses kodu sisustamisega" (1/1968).
Olulise aspektina rõhutas ajakiri moodsust ja kaasaegsust. 1950. aastate lõpust alates olid need
kesksed märksõnad, millega kujundust suunati ning millele oli antud selge ning üheselt mõistetav sisu: need tähistasid lihtsaid stiliseeritud vorme, lakoonilist geomeetrilisust ja kättesaadavaid materjale.
1960. aastate lõpupoole hakati hingama sarnases rütmis popiliku kujunduskeelega ning esemete vormid muutusid pehmemaks.
Teatud mõttes normiks muudetud kaasaegsuse kõrval pöörduti korduvalt ka minevikupärandi poole.
Lugejaid hoiatati selle liig varma väljavahetamise eest ja soovitati leida kesktee vana ja uue
ühendamisel, olgu selleks siis rahvuslik või lihtsalt ajalooliselt atraktiivne säilinud ese. Kriitikavabas
moodsa kujundusega kaasaminemises nähti liigse standardiseerimise ohtu.
Atraktiivselt lahtijoonistatud ideelahenduste kõrval ulatusid praktilised näpunäited ruumide
planeerimisest konkreetsete esemeteni ja käsitletavate teemade ring kujunes väga laiaks. Õpetusi jagati esiku planeerimisest aiamööblini, pakuti välja erinevaid esemetüüpe, nagu näiteks valgustid, peeglid, uste käepidemed. Valikuliselt publitseeriti ka tööjooniseid, mille järgi asju ise valmistada. Ühe "Kunsti ja kodu" numbri vahel ilmus 2-4 tööjooniste lehte.
Tänapäeva vaatepunktist oli ajakirjas pakutav justkui autoriõiguste loovutamine ja oma loomingu
muutmine vabavaraks. Toonasest vaatepunktist tähendas see aga võimalust disaineritele jõuda
inimesteni, ning lugejale võimalust tahtmise korral valmistada ise läbimõeldud lahendustega esemeid
oma lähemasse argikeskkonda. Üleüldises ühtlustamislaines andis "Kunstis ja kodus" ilmuv aja jooksul aina enam materjali eristumiseks standardlahendustest, muutudes nii alternatiiviks masstootmisele.
Teadmata küll, mil määral isetegemist kasutati, kuid arvestades almanahhi suurt (alguses
20 000-25 000, 1960. aastatel 9 000-10 000) võib "Kunstist ja kodust" mõelda kui omamoodi
alternatiivsest kodukujunduse ja mööbli standardist.
Kujundajatena lõid kaasa nii almanahhi kolleegiumi liikmed Edgar Velbri ja Vello Asi, kui ka väljastpoolt kutsutud sisekujundajad, nagu Leila Pärtelpoeg, Maia Osolein, Saima Veidenberg, Väino Tamm.
Võimalusi anti ka tollastele noortele kujundajatele Mait Summatavetile, Helle ja Taevo Gansile.
Näitusel on eksponeeritud ligi kuuskümmend joonist ja ideed aastatest 1958-1971.


Peegel esikus. T. ja H. GANS. 2/1969


Tugitoolid. V. TAMM. 3/1960


Rahvusliku ilmega toolid. V. TAMM. 1/1961







Toimetas: Kai Lobjakas