Ilus pime aeg aias

Nii nagu tuba ei saa enam ammu valgust üksnes paljast elektripirnist, mängivad ka koduaia valgustamisel järjest suuremat rolli emotsioon ja ilu.

Pool aastat paksu pimedust ja vaid neli kuud korralikku valgust – selline on Eestimaal tüüpiline õhtu koduaias. Suurem osa aastast on ju üsna ükskõik, ons seal kusagil üldse aed või mitte – pimeduses pole näha ei su haruldasi okaspuid, vinget aiakujundust ega vanaema saja-aastast õunapuud. Enamgi veel: kui on asja kuuri manu näiteks saunapuude järele, on suisa oht luid-konte murda. Sest väljas on pime.
Võttis aega mis võttis, aga pika juhtmega eestlane on lõpuks hakanud aru saama, et lamp (loe: valgustus) ei ole pimedal ajal hädavajalik mitte ainult toas, vaid ka õues.
Pikka aega seostuski sõna “õuevalgustus” meil ainult hädapärasega – lamp või prožektor õues oli tõepoolest vaid selleks, et pimedas käsikaudu teed otsima ei peaks ning et äkitselt süttiv ere valgus võimalikud kurikaelad minema ehmataks.

Peidetud valgus

Aiavalgustusest saab rääkida kolmel moel: tõstes esile valgustusviisi, valgusallika ehk lambipirni ja valgusti kui sellise.
Valgustusviisi puhul maksab märkida, et aina rohkem on moes nn kaudne valgustus – valgustit ennast pole üldse näha või on see hästi minimalistlik. Asja teeb võluvaks just pimedus, milles selline valgusti sobivad puud-põõsad-lilled-skulptuurid välja joonistab. Päeval ei saa arugi, et aias üldse mingid valgustid on, ja sestap ei pea nende välimuse pärast juuksekarva lõhki ajama – valgusteid, mis kogu aeg nähtaval, on tihti väga raske maja ja aiaga kokku sobitada.
Märkamatud valgustid võiks paigutada nii, et need pimedal ajal valgustaks näiteks okaspuid ja atraktiivsete võradega lehtpuid – vanad kõverikud viljapuud, mis praktilist tulu enam ei too, on altpoolt valgustatult talvel väga ilusad!
Lisaks tavapärastele kohtadele (jalgtee ääres, grillinurgas jne) võiks valgusteid kasutada ka näiteks krundi piiride tähistamiseks.
Aia ja maja välisvalgustusele tuleks tegelikult mõelda juba projekteerimise ning ehitamise ja haljastuse rajamisega paralleelselt ning praktilisuse kõrval lasta lendu ka fantaasia. Tehke endale selgeks, millist valgustust soovite: kas on vaja töövalgust (autokoht, garaaž, liikumisteed), aiakujundust, miljöövalgust või kohtvalgust. Kõige kavalam on kasutada koduaias eri tüüpi valgusteid – nii saab tulemus põnev ja mänguline.
Ettevaatust värvilise valgusega – oskamatu paigutusega võite oma aiast kogemata Disneylandi teha! Küll võiks värvimängu rakendada näiteks suurema veekogu purskkaevude valgustamisel.

Iga valgusti õue ei sobi

• Õuevalgusti peab olema vastupidav. Näiteks plastmassist valgustid on üldjuhul kõige odavamad, aga võivad päikese käes hapraks minna ja kergesti puruneda. Valida tuleks metallist ja klaasist valgustite hulgast – need peavad ilmastikumuutustele kõige paremini vastu.
• Kvaliteetne metallist välisvalgusti on enamasti kaetud UV-kindla lakiga, mis ei lase metallil päikesekiirguse toimel paisuda ega kokku tõmbuda.
• Kõik õue paigaldatud valgustid peavad olema ilmastiku- ja niiskuskindlad! Vastav märge on tavaliselt kirjutatud valgusti korpusele ning seda tähistatakse rahvusvaheliselt täheühendiga IP ja kahekohalise numbriga. Kui number on vähemalt 44 või suurem, sobib valgusti õues kasutamiseks. Kui valgustil on märge IP 65, võib seda paigaldada ka veega vahetult kokkupuutuvatele pindadele (tiigi äärde), IP 68 võib panna ka otse tiiki. Teistest ohutumad on madalapingelised (12 või 24 volti) valgustid.

Edasi loe juba oktoobrikuu Kodukirjast.








Kodukiri.ee
Tekst: Ille Grün-Ots
Fotod: Bulls, Priit Grepp, tootjad
www.kodukiri.ee