Märka märke vanal mööblil!

Mida aeg edasi, seda rohkem tekib juurde säilitamisväärseid mööbliesemeid.
Praegusel ajal olen märganud sellist suhtumist, et pööningult leitakse üles vana
tigudiivan ja järgmiseks visatakse see ära. Hoolimata sellest, et stiili hiilgeajast
on juba möödas ligi 60 aastat.
Kindlasti dikteerivad ka praegused ruumikujundussuunad meile, mis on nii öelda
väärtuslik.
Et vanadest stiilidest aimu saada soovitan lugemiseks K. Kodrese "Ilus maja, kaunis
ruum".
Tihti võib ka esemelt leida mõne aastaarvu, kuid selleks tuleb seda
mööblitükki väga põhjalikult uurida. Harilikult kirjutas mööblimeister ikka oma
nimetähed ja valmimisaja.
Kuidas see info kätte saada?
Kui tegemist on tooliga või lauaga siis uurige põhja alt ja sisekülgedelt kõik
puitdetailid hoolega läbi. Tõmmake pintsli või kuiva lapiga esmalt tolm ära.
Mitte mingil juhul ei ole mõtet eset enne pesta. Nii võib tekst kaduda.
Kappide ja kummutite puhul vaadake tagakülge ja kapi peale. Kummutil tuleks
sahtlid välja võtta ja uurida tagumist seina ning külgi - jällegi seest poolt.
Järgmiseks võiks ka puidu ja konstruktsiooni uurida. Et mitte lasta ennast petta,
tuleks teha vahet porolooni ja vedrupolstri, tüübel- ja tappühenduse vahel.
Poroloon näeb mööbliriide all väga sile ja korrektne välja.
Käega katsudes on poroloon väga pehme. Vedrupolster on vanadel istmetel enamasti kasutamisest "väsinud".
Võimaluse korral tasub kindlasti vaadata diivani, tooli või muu
istemööbli alla. Läbi põhja kanga on tunda, kas tegemist on püstvedrudega.
Vedrupolstreid valmistati massilisemalt enne 1960. aastaid.
Puidu ja viimistluse visuaalne määramine ei tohiks raskusi tekitada kuna vanasti
kasutatav materjalivalik ei olnud eriti lai. Kasutati kohalikke puiduliike: kask,
sanglepp, kuusk, mänd, tamm, saar, jalakas. Mis viimistleti vaha, õli või
piirituslakiga. Et kontrollida, kas tegemist on piirituslakiga tasuks vatitikk
piiritusega niisutada ja mõne vähem nähtava koha peal proovida, kas lakk hakkab
sulama. Kui ei hakka, siis on tegemist sünteetilise lakiga ja järelikult on
ese hilisemast ajast või viimistletud õli või vahaga.
Konstruktsiooni järgi saab umbmäärast vanust määrata sellisel juhul, kui ese juba logiseb. Kui
on tugevalt kinni siis pole mõtet ühendust lõhkuda. Tüübelühendus hakkas laiemalt levima
1940. aastatel. Tappühendus oli aga klassikaline konstruktsiooni liide, kuid seda näeb vaid siis, kui detailid on juba liimist lahti.
Tänapäeval immiteeritakse isegi puukoi auke ja vanutatakse puitu. Kuidas olla
kindel, et tegemist on siiski tõeliselt vana puiduga?
Vaadata tuleks ka lõikedekoori - vana dekoori servad võivad olla mõlkis või murdunud.
Uus puulõige pole tavaliselt eriti põhjalikult teostatud, selles puudub konkreetsus ja detailsus (teravad jooned).
Uurige eset põhjalikult. Vana puit on tumenenud ja tuhm. Otsige esemel selline koht, kuhu viimistlust pole tehtud- uus puit näeb värske välja, vanale puidule on aja jooksul ladestunud õhus lenduv olme mustus. Kui mööblitükk on spoonitud saab ka selle järgi vanust määrata.
Vanasti kasutati paksemat spooni (vähemalt 1-1.2 mm). Tänapäeval on spoonid üha õhemad.
Ka 1970. levinud modernism hakkab tasapisi hinda minema. Tislerikilp, millest mööbel tehti, on konstruktsioonilt tugevam ja materjali poolest kvaliteetsem kui mõni tänapäevane.
Näiteks ka sektsioonkappidega katsetatakse - värvitakse ja saadakse päris põnevaid tulemusi.
Kas tõesti peab saepuruplaati ka hakkama tulevikus restaureerima?
Peaasi, et mööbliese oleks kasutuses, muidu ta tõesti kaob jäädavalt.









Janika Turu
puidurestauraator