Aasta kodu 2009 - Koorekohvi kahel korrusel

Ajakirja "Kodu ja Aed" 2009 aasta "Kodu kauniks" konkursi võitnud perekond Tamsalu kodus Tallinnas on oskuslikult ühendatud põhjamaine kergus ja noobel elegants, mis moodustab Kadrioru puitasumisse sobiva sooja ja kauni terviku.

Korter asub Kadriorus, 1. korrusel 90 m2, soklikorrusel 40m2.
Maja valmis sajand tagasi, renoveeritud 8 aasta eest, korter uuendatud aasta tagasi.


Kadriorg, nagu iga teinegi ajalooga linnajagu, on täis mälestusi ja endiste aegade jälgi. „Olen ringiga tagasi jõudnud sünnikodu lähedale siinsamas kõrvaltänavas. Jalutan titekäruga mööda samu radu, nagu mu ema kord minuga,“ räägib oma koduleidmise lugu Mariliis Tamsalu.
„Puumajad on meile alati meeldinud, ehkki vaatasime korterit ka modernsetesse korterelamutesse. Kuid kui see maja silma jäi, oli kohe õige tunne. Oleme alati tahtnud, et oleks natuke puid ja loodust ümberringi - nagu seda siin linna keskel üldse olla saab.“
Kui eakas hoones õnnestub leida kompromissi, mis tooks esile ajaloo annid, ja samas ei ahistaks aegunud elumustritega, võidavad kõik. Isegi need, kes lihtsalt mööda jalutavad, nähes, et siin on alles meie ühine kodulugu.

Kodu on looming
Aiavärav on suletud. Ja parem ongi, kui mudilased omapäi õue saavad jääda. Oleks igal linnamajal oma turvaline tagaaed, puud ja lilled, istumiskoht, kiik ja liivakast!
Heas korras eesaiast pääseb trepikotta, mis teeb südame soojaks – just nii võiks vanemaid maju taas korda teha. Ei midagi ülikeerulist – lihtsalt kooskõla, mis tekib vana majaga sobiva uue viimistluse leidmisel, ja muidugi head naabrid, kellega on õnnestunud leida ühtne stiil, mis näha juba väravast sisenedes. Korteriukselt algab see isiklik muster, kuidas vana maja raamidesse on mahutatud uued elurütmid.
„Oma punutud pesas oleme elanud alates veebruarist, millele eelnes 3 kuud renoveerimist,“ kirjeldab oma koduloomise lugu lühidalt perenaine. „Sisekujundaja abi kasutasime minimaalselt, see hõlmas ainult vannitoaplaatide arvestust ning kapijooniseid ning mõnda ideed veel vannitoas.“
Muus osas on sisekujundajaks olnud Mariliis ise: see on tema suureks hobiks ning juba algul oli olemas kindel visioon, kuidas tulevane kodu peaks välja nägema. „Ideed on sündinud minu peas ja saadud ka sisustusajakirjadest, mida mulle meeletult meeldib lapata. Lemmikuteks on Livingetc, Country Homes ning muidugi Kodu & Aed. Ideid on mul hulgi, aga kõike ei jõua ju enda kodus ära teha. Käed sügelevad, et saaks kuskil mujal, kellelgi teisel aidata midagi lahedat luua.“
Oma kodus kripeldab tal veel ülemise korruse põrand - ideaalis võiks see olla kõvasti heledam, räägib Mariliis nii otsustavalt, et võib arvata, et ühel päeval ta selle muutuse ka ette võtab.

Traditsioonide raamid
Esimese korruse esikus tervitab klassikaline soe parketipruun koos aknast tulvava valgusega, mida hoolikamal uurimisel täiendab hästi läbimõeldud valgustus. Esikus, kus pole ühtki akent, on tegelikult päris valge.
Oma osa on siin vanadel klaasustel ja kogu elamises valitseval värvilahendusel: on see nüüd kokku koorekohvi või kreemikasvalge… „Meile meeldivadki heledad ja maalähedased toonid,“ kinnitab perenaine oma valikuid.
Ruumilahendusest on selgelt näha kunagine tubade jaotus, mida pisut tänapäevasemaks ja mugavamaks muudeti.
„Planeeringuga oleme väga rahul“, kinnitab Mariliis. “See on väga oluline, kuna halva planeeringuga tekib mitme korruse vahel palju mõttetut üles-alla jooksmist. Esimesel korrusel on põhiruumid ning siin veedame ka suurema osa päevast. Siin on suur köök-söögituba-elutuba, vannituba, wc ja kabinet, kus vajadusel tööasju nokitseda, ning lapse tuba. Lastele meeldib tavaliselt ikka mängida vanemate läheduses, nii on tore, kui lastetuba on samal korrusel elutoa ning köögiga. Siis saab vajadusel kiigata, mis teoksil, ning laps tunneb, et on meie lähedal. Nii ei teki ka elutoanurka nii kergesti mänguasjade tohuvabohu.“
Võrreldes sajanditaguse lahendusega on soklikorruse liitmisel korteriga saadud lisaruutmeetreid. Nagu tavaliselt kõrge esimese korrusega majas, on nn keldriaknad mõnel pool suuremadki kui tavalised väiksed toaaknad.
„Algul kartsime, kas päikesevalgust piisab, kuid seda probleemi pole siin üldse - väga valge ja mõnus on,“ kiidab perenaine soklikorrust. „Algselt olid mõlemas ruumis aknaseinad tellistest, kuid lasin aknapaled üle pahteldada ja värvida ja tänu sellele peegeldub aknast ka rohkem valgust sisse. Nii ei tundu tellist liiga palju, kuigi see oli hästi kena ja natuke kahju oli ka. Aga tulemusega olen rohkem rahul.“

Mugav ajalugu
Pilgul ringi käia lastes tabab äratundmisrõõm mitmel pool. Esmapilgul hele ja valge, moodne ja lihtne, on siin küllaga vanale majale iseloomulikku: säilitatud on iga detail ja viimistlusvõte, mis vanast sisustusest on vähegi sobinud pere eelistustega. Vana ja uus on ühendatud nii loomulikult, et vastuolu asemel on sündinud rahulik tervik. „Perenaine on imelisel kombel ära tabanud ka selle, et liiga ühetaoline mööbli- ja valgustuslahendus muudab terviku igavaks. Peaaegu kõikides ruumides ergastab muljet mõni täiesti „stiiliväline“ element, millel ei puudu ka ratsionaalne ülesanne.“ kiidab kujundust disainer Krista Aren.
„Stiiliväliseid elemente“ pakub ka maja ise: siin-seal paljastuvad vanad seinapinnad, värvist puhastatud uksed, mida varem sellisena ei eksponeeritud. Samas on ajalugu parajas koguses ning see ei muutu tüütuks ega ebapraktiliseks. Praktiline hooldatavus on oluline: väikese poisi vanemail on niigi palju tegemist. Tegu on ju ka liikuva ja toimeka perega – kodus olemise kõrvalt armastatakse ka palju oma harrastuste kannul ringi rännata. Siis peabki koju jõudes ootama ees rahusadam, kus jälle energiat koguda.
„Praegu pole siin kodus kohta, kus me ei tunneks end mugavalt või koduselt,“ jagab Mariliis oma rahulolu. „Rõõmu on valmistanud ilmselt kogu see põnev koduloomise protsess, oleme kujundanud endale mõnusa omanäolise pesa - peegeldab ju kodu natuke ikka inimesi, kes seal elavad.“

Köögi ja söögitoa vahelise seina eemaldamisega muutusid mõlemad ruumid avaramaks ja valgemaks. Köögimööbel sai uute omanike maitse järgi uued uksed, tööpinna ja tehnika ning tööpinna tagaseina plaatide asemele pandi rahulik poolmatt klaas.

Esikust avanevad uksed kööki, poja tuppa ja elutuppa, sealt ka trepist alumisele korrusele magamis- ja pesuruumi. Kööginurgast, kus uks vanasti tagatrepile ja sahvrisse viis, pääseb nüüdki jahedasse panipaika – hea käepärane ja sissetöötatud lahendus.

Vana kahhelahju kohal on kamin, mis talveõhtuid soojendab. Elutoast avaneb uks ka praegusse lemmikruumi, vastvalminud kabinet-töötuppa, mis samuti tore segu vanast ning modernsest. Modernsem mööbel on tellitud Pärnu mööblitehasest, perenaise lemmikud on veel Muster ning HomeArt.

„Raamida saab igasuguseid omale tähtsaid ning armsaid asju. Olgu südamelähedane kiri vanavanaemalt, raamatu vahel kuivatatud hernekaun või mõni enda kritseldatud joonistus - natuke nuputamist ja tulemus võib külalistel suud muigele viia.
Tahtsin lapse toaseinale raamitud tähestikku, kuna aga sobivat ei leidnud, siis otsustasin ise teha. Ostsin Tiimarist kolme värvi tähti ja numbreid ning mõne tunni liimimise-kleepimise järel raamisin rahulolevalt oma teose ära. Tulemus on väga armas ning ikkagi ise tehtud “

Kõik pesuruumid tehti täielikult ümber, allkorrusel ehitati välja saun. Torude paigutus vajas nuputamist, kui pesumasina ning valamu asukohta täielikult muuta sooviti, põrandasoojustust lõhkumata.

Algselt olid kogu soklikorrusel tellisest aknaseinad, kuid tänu aknapalede üle pahteldamisele ja värvimisele peegeldub aknast rohkem valgust sisse. Dekoratiivset tellisseina riba täiendab pannoona mõjuv vana lubivärviga kaetud krohvipind, mis on otsaseinas hoolikalt välja puhastatud ja lakiga fikseeritud.

Tekst: Eve Veigel
Fotod: Indrek Kasesalu

Vaata lähemalt ajakiri "Kodu & Aed" 2009 detsembrikuu numbrist