Sisearhitekti loodud kujundus on kordumatu

Sisearhitektid loovad iga päev ilu ja nende töö on kordumatu, sest inimesed, kes tellivad ruumikujundust, tahavad maja või korterit just oma nägu saada.
“Must-valgeid tõdesid ei ole,” ütleb Kadri Tarbe Pärtelpoeg, sisearhitektide dünastia keskmise põlvkonna esindaja. “On ju põhitõed, mida saab öelda, aga kas see varieerub siia- või sinnapoole, oleneb kindlast olukorrast.”

Ühe kodu või ka avaliku ruumi kujundamine on tellija ja sisearhitekti ühistöö, mis peaks põhinema vastastikusel usaldusel, arutleb Kadri Tarbe Pärtelpoeg. “Varem või hiljem tulevad möödarääkimised ikkagi välja, parem juba kohe arusaamised ja võimalused paika panna. Kui ma olen oma tööd südamega teinud ja otsinud lahendeid, aga siis jookseb kõik liiva, mitte viletsa sisekujunduse pärast, vaid seetõttu, et tellija ei julgenud öelda, kui palju tal tegelikult selleks projektiks raha on, siis on küll kahju.”

Loomulikult jäi seekord esialgne idee sinnapaika ja uus lihtsam lahendus, mis polnudki nii paha, vaevab teda tänapäevani. “Ma ei saa ennast maha salata, see töö käib ikka läbi iseenda,” räägib Kadri, “ja ma põen ikkagi, sest tahan ka halva variandi juures parimat kätte saada. Alati ei tähenda piiratud rahakott viletsat kujundust.”

Elukutset valides teadis ta oma ema kaudu (sisearhitekt Leila Pärtelpojale), kui suure tööga see magus leib lauale tuleb, kuid otsustas siiski sisearhitektuuri kasuks... “Olen rohkem meeleolutegija kui üksikasjade kallal nokitseja, sellepärast valisin sisekujunduse, kuigi kaalusin ka disainile pühendumist,” meenutab Kadri.

Vanasõna ütleb, et käbid ei kuku kännust kaugele. Kadri Tarbe Pärtelpoja pojad on samuti vanemate erialad valinud. Vanem õppis arhitektiks, keskmine sisearhitektiks (kõige noorem käib alles koolis).

On sisekujundajaid, kellele meeldib üksnes kaasaegseid interjööre kujundada, sest uued ruumid annavad palju avarama mängumaa. Vanal väärikal majal võib olla ühelt poolt palju piiranguid (muinsuskaitse eeskirjad jms) ja teisalt võib seal kasvada ühest ehituslikust probleemist välja teine, kolmas jne, mida sisearhitekt peab lahendama.

Taagepera lossi ruumide kavandamine on Kadri kõige suurem restaureerimisprojekt ja see õnnestus. “See oli tore töö,” sõnab ta lihtsalt.Eeltöö ja otsingud võtsid palju aega. Rahuldust pakkuva lahenduseni jõudis ta läbi pikkade rännakute, tuhnides Eliel Saarineni loomingus ja vanades arhiivides, kuni Taagepera härrasrahva albumis nähtud majaproua pilt andis võtme, kuidas maja kujundada. See naine polnud kekutaja, vaid sirge seljaga, tõsine. Nüüd sai Kadrile selgeks, miks majas olid mustast graniidist põrandad ja selline range kamin, nagu on seal praegugi. Sest proua otsused olid julged, lihtsad ja selged, võib-olla isegi natuke robustsed, maskuliinsed, sai Kadrile selgeks, ja nii oligi “võti” käes. Igasugune ornamendivedamine oli välistatud, sest majaproua poleks ise seda mitte kunagi teinud, täheldab sisearhitekt.

“Kui ma olen mõne ideega kimpus ega leia oma võtit üles, siis ma ei vaata sisekujundusajakirju, vaid sirvin fotoalbumeid, lappan mingisugust “vahtu”, kuni järsku jõuan näiteks läbi Aafrika rahvakunsti meeleolude, värvide ja faktuuride sellise lahenduseni, mida tahan,” räägib Kadri. “Vahel tulevad head mõtted autoga sõites, näen ideed tee ääres.”

Kadri tööelu algas juba ERKI päevil Kaubandusministeeriumi Projekteerimistehnoloogia Instituudis, kus ta kujundas peamiselt sööklaid, restorane ja kauplusi. Tollal oli sisekujunduses puitraamidele tõmmatud kanga periood.

“Mul oli väga hea ülemus, kes kõik projektid enne kunstinõukogu punase pliiatsiga üle käis ja osutas kitsaskohtadele,” meenutab sisearhitekt oma loometee algust. Ühtki projekti ei saanud ilma kunstinõukogu loata teostada. Loa lunastamiseks pidi sisearhitekt rääkima ja oma plaane tutvustama. See töökoht oli Kadril kui teine kool.

Suuri maju, ühiskondlikke hooneid on lihtsam kujundada, sest need on piltlikult öeldes sisearhitektil käes ja lahendused on ikkagi üldised. Eramaja kujundamisel tekib väga tihe kontakt selle elanikega. Sisearhitekt peab tegema nii, et kliendid ja ka tema ise oleksid rahul. Aga vahetevahel on väga keeruline aru saada, kas tellija mõistab nende sõnade tähendust samamoodi, nagu kujundaja rääkides mõtleb.

Kadri Tarbe Pärtelpoeg
ASi Kateks Sisustus sisearhitekt
Sündinud: 23.09.1954 Tallinnas
Haridus:
Tallinna 7. Keskkool
Eesti Riiklik Kunstiinstituut, arhitektuuriteaduskond, ruumi- ja sisearhitektuuri eriala
“Kliendiga peab lõputult suhtlema, arutlema ja vaatama ajakirju, et aru saada, millisena tema asju näeb, mis on tema meelest punane, mis suur,” ütleb Kadri Tarbe Pärtelpoeg. Mõnikord on ta tellijale teinud ettepaneku, et teda külla kutsutaks, nägemaks, kuidas seal tegelikult elatakse.

Väga raske on kellelegi kõrgtehnoloogiast pakatavat uut kodu luua, kui tema eelmises elamises on katkine mööbel, lillelised kardinad ja piimapudel akna peal. “Teda ei saa nii palju edasi viia, vahepealne maa võtab jalad alt. Ühe või kaks järku võib küll edasi minna,” nendib sisearhitekt. “Meie peame inimesi sisekujundusega niimoodi edasi viima, et nad saaksid oma uues kodus hakkama, neil oleks seal mõnus elada, nad tunneksid, et nende elu on paremaks läinud, silmad avanenud.”

Kõige suuremat meelehärmi valmistavad sisearhitektidele klientide usaldamatus ja pidev kontroll. Tellijad (nii kodu- kui ka avalike ruumide kujunduse soovijad) tahavad sageli sisearhitekti valikuid muuta, aga neil pole ju professionaalile omast selget ettekujutust objektist. Kes on kujundajale vabad käed jätnud, on hiljem rahul. Üks värvitoon, mis tellijale tundub arusaamatu, võib kõige muu sinna juurde kuuluvaga osutuda just selleks aktsendiks kujunduses. Mujal maailmas on ennekuulmatu, et tööprotsessis keegi eirab sisearhitekti soovitusi. Meil ei tule kellelegi pähe pankureid õpetada, kuidas rahaga ümber käia, aga sisekujundajale võib igaüks värvitooni või materjali valikul “nõu” anda. Vahel on isegi mõistlik töösuhe pooleli jätta, kui ei leita omavahelist usaldust.

Kui need üksikud tõrvatilgad meepotist välja koukida, on sisearhitekti töö “väga huvitav töö ja ma võtan seda hingega ja loon kirega,” ütleb Kadri Tarbe Pärtelpoeg. “Kui olen pühendunud, siis lähebki hästi. Ma saan teha seda, mis mind köidab, ja naudin töötegemist!”

Tiina Kolk
Äripaev.ee

Fotod: Julia-Maria Linna, Meeli Küttim, Anneliis Aunapuu