Aiakujundusest uue pilguga

Igaühel meist on unistus aiast, kus tehtu rõõmustab, aga tööd oleks vähe. Paraku nõuab aeg oma ja kiiruga tehtud heakord aias ei rahulda.

Meil leiab tõeliselt põnevaid ja üllatusi pakkuvaid aedu üsna vähe; aiamulje kipub olema monotoonne. See üllatab, sest võimalusi luua midagi lihtsat ja lummavat on ju nii palju. Seda kõike saab ka maastikuarhitekti abita.

Piisab mõnedest põhitõdedest ja müütide ümberkummutamisest - ja ka teil võib olla aed, millesarnast teistel ei ole. Vajate vaid värsket pilku ja seda ainukordset ideed, mis õhkub eelkõige paigast endast. Kõige aluseks on lihtsus, teisisõnu taandamine. Seda on juba korduvalt erinevates väljaannetes toonitatud.

Hoiatatakse selle eest, et mitte paigutada liiga palju asju liiga väikesele maa-alale. Lihtsa arhitektuuriga maja omanik üritab sageli väikesest aiast kujundada midagi luksusliku mõisapargi sarnast, kuid tulemus on, et see ei hakka tööle.

Tark on sel juhul mõned asjad lihtsalt ära jätta. Kui midagi valida, siis vaid üks-kaks lemmikelementi mõnest suuremast aiast - ja sellest piisab.

Sama kehtib entusiastliku taimehullustuse kohta: enamikul juhtudel üritatakse kokku osta nii palju uusi põnevaid taimeliike, kui on võimalik, ja need kõik ka oma aeda paigutada. Aga palju enam naudingut võiks tekitada oma kollektsiooni hoidmine ühe taimeperekonna raamides ning püüda neist luua tõepoolest põhjalikku ja huvitavat taimekogu.

See on isegi raskem, kuid kujutlege, millist naudingut võiks see lõpuks asjaarmastajale pakkuda! Võimalusi on tuhandeid. Näiteks on võimalik kujundada põnev aed ainuüksi erinevatest maasikasortidest. Kes julgeb proovida?

Näiteks on võimalik kujundada põnev aed ainuüksi erineva-test maasikasortidest. Kes julgeb proovida? Ka aed, mis justkui polegi aed, võib olla aed! See on aed, mis nõuab omanikult väga väheseid jõupingutusi, sobides seega askeetlikule ja laisale inimesele. Selline aed on peaaegu staatiline: üksnes ruum, vormid ja vabakujulised taimed-monumendid. Kultuurtaimed ja uhked lilled ei oma sellises aias mingit tähendust. Põhirolli mängivad ajatud ja ajas muutumatud elemendid - kivid, mitmesugused puit-, kivi- või metallkonstruktsioonid. Aed, kus hõljub tuules kõrgeks kasvanud rohi ning mis on ümbritsetud üksnes lihtsa puittara ja vabakujulise hekiga - see on unistuste oaas, unustatud paik, mida paljud meist salamisi südames kannavad. Midagi muud polegi vaja vaikelu hetkedeks.

Lihtsaimat ruumi on võimalik tekitada näiteks hekiseinte abil. Hekid-seinad-müürid tähistavad paljudes kultuurides ja keeltes sõna "aed" põhiolemust: aed ehk millegagi (müüriga, taraga) piiratud ruum.

Atraktiivsed võivad olla ka elutust materjalist seinad. Kontrast elusa ja elutu vahel on enamasti üks lihtsamaid ja usaldusväärsemaid esteetilisi väärtusi aias. Kujutlegem näiteks, kui kaunilt nõjatuvad lilled müüri najale või kui graatsiliselt ripuvad müürilt alla viinapuu väädid. Tõsi, müürid ja pöetud hekid on aias luksus.

Kuid on ka odavamaid ning peaaegu sama häid lahendusi. Pisut sassis moega õitsev põõsarinne ümber väikese krundi loob kas või sümboolse piiri. Lisage tilluke terrass, võrkkiik ning õitsva meelisaia mulje ongi juba saavutatud.

Aia põrandat võib samuti vaadelda väga erineval moel: enamik inimesi tunneb murusid ja sillutismaterjale. Samuti kujutavad kõik hästi ette kontrasti madalaks pügatud ning vabalt kasvama jäetud murupindade vahel.

Ent sellega pole maapinna kujundamine veel lõppenud. Edukalt saab mängida reljeefiga, muutes maa enese aiaskulptuuriks. Nii väikest paika, mida ei saaks hubaseks aiaks muuta, pole olemas.

Alati on lihtsus see, millele võib kindel olla, mis annab silmnähtava rahulolu ning parima tulemuse. See kehtib aianduses, nagu ka igal pool mujal eluvaldkondades. Seda ei pruugi küll kohe mõista, aga on uskumatult palju inimesi, kes naudivad oma aeda palju rohkem, kui lilled ei ole seal enam kõige tähtsamaks koostisosaks.