AASTA KODU 2010 - Loovalt ja julgelt

Kui Vabriku tänava rõõmsate agulimajade vahelt väravast sisse keerata, näeb keset hoovi armsat traditsioonilist puitlaudisega maja – kodust ja kutsuvat. Maja uksest sisse astudes haarab soe ja sõbralik, ideedest tulvil kodu hetkega kogu oma pisikeste lugudega endasse.

Jõgevamaalt pärit Evelin ja Alo elavad Kalamajas nüüd juba neljandat aastat. Alguse sai see nii nagu paljud teisedki kodude sünnilood. Aga seda, mis järgnes, ei saa küll tavaliseks lahterdada.
„Surfasin netis ja leidsin huvitava kuulutuse. Elades ise läheduses, tulin siis vaatama, et kas sellest kolmele veoautole ehitatud vanast garaažist võiks midagi sündida,“ meenutab Alo. „No ja alguses arvasingi, et värvin vaid seinad valgeks ja ongi valmis!“ Nii see siiski ei läinud…

Siia tuletegi elama!?
Vanast garaažist oli nõukogude ajal saanud töökoda. Kiviseinad olid kipsiga üle löödud ja praeguse wc kohal oli katlaruum. Oli 2005. aasta detsember. Alo mõtles algul, et teeb kõik ise – lammutab natuke ja värvib seinad üle. Aga siis… kukkus kanalisatsioon kokku, sest see oli täiesti amortiseerunud, vahesein vajus ümber – kõik oli vaja uuesti ehitada!
„Sugulased-tuttavad käisid vaatamas ja ütlesid, et oi-oi oi, mis teil siin on?! Siia tuletegi elama?!“ meenutavad Alo ja Evelin.

Lammutamisele kulus pool aastat. Majast jäid järele vaid kiviseinad, laetalad ja sarikad. Konteinereid, mis prügimäele veeti, oli lugematu hulk. Alo, kes ametilt on tegelikult peakokk, pani sellele, mis pärast lammutamist järele jäi, ise katuse peale. Et aga kõike ise tehes oleks läinud väga palju aega, otsustas ta siiski palgata korraliku ehitaja.
Ehitaja ütles küll, et lihtsam on uus ehitada – akende peal olid sillused lagunenud, probleeme jagus küllaga. Arvati, et maja kukub hoopis kokku. „Kutsusime ehitusinseneri vaatama, tema ütles aga, et tehke majale uued sillused ja hoone peab teil siin veel 100 aastat vastu,“ meenutab Evelin.

Kodule raamid
„Me ei osanud selle „soolikaga“ midagi peale hakata,“ räägib Alo 6x16meetrisest hoonest. Otsustati arhitekt appi võtta. „Planeeringut aitas meil paika panna 80aastane proua, Kornelia Plaks, eluaegne arhitekt. Tema jaoks oli lahenduse leidmine imelihtne,“ meenutab Alo, kuidas suure kogemustepagasiga arhitektil tervikpilt vaevata sündis.
Suurtesse garaaži ukseavadesse said aknad ja lagi avati katuseni, nii et kaunid vanad talad jäid nähtavale.
Et majal olid paksud kahekordsed kivimüürid, millel sees õhuvahe, pandi välisküljele laudise alla lisaks 10cm soojustus. Katus sai külma eest kaitseks 35cm paksuse villakihi. Majja paigaldati ka korralik soojusvahetiga ventilatsioonisüsteem, mille ostmist kaaluti suure hoolega. „Arvasime, et milleks seda ikka vaja, ruumid on ju avarad, katuseni avatud, ja küllap õhk liigub iseenesest. Õnneks tegime siiski mõistliku otsuse, sest sisekliima on siin tõesti hea ka palaval suvel,“ kiidab pererahvas.
Ligi sajaruutmeetrise maja põrandaid tõsteti 40cm võrra ja paigaldati põrandaküte, mida toidab gaasikatel. Kütte tõttu valiti põrandale faasitud servaga tammelauad, mis kleebitud vineerile – materjal, mis püsib köetava põranda peal stabiilsemana kui tavaline parkett; faasitud serv ei lase kütteperioodil tekkivatel pragudel ka väga silma paista.

Olulised pisiasjad
2007. aasta suvel koliti majja sisse. Kõik ei olnud kaugeltki valmis – lastetuba oli pooleli ja uksed puudu. Kodu ehitati tasa ja targu.
„Kõik on tulnud vajaduste järgi. Sisustuse kavandasime ise, me ei vajanud spetsialistide abi. Oleme enamasti kasutanud naturaalseid ja looduslikke materjale – puitu, paekivi, kohupiimavärve, lubikrohvi. Valgust ja avarust püüdsime majja saada läbi katuseakende ja kõrgete avatud lagede. Tahtsime endale mugavat ja elamiseks praktilist kodu, kus lapsed saavad vabalt joosta ja mängida ning kus ei pea muretsema piinlikult ärasätitud detailide pärast,“ põhjendab Evelin. Värvid, mööbel ja aksessuaarid valiti lähtuvalt sisetundest ja äratundmisrõõmust. Paljud asjad on leitud taaskasutusest, siin on palju erineva ajalooga esemeid, mis on püütud sobitada kaasaegsete elementidega.

„Usteks kasutasime Kalamaja pealt kokku korjatud vanu eestiaegseid uksi, mida keegi enam ei tahtnud – olin neid siin pikemat aega juba kogunud,“ toob Alo näite. „Ja elutoas on tapeediks vanaisa kolhoositööd kajastavad sigalaprojektid – need leidsime vanavanemate talu pööningult ja panime ootele, et küll ühel hetkel leiame neile koha,“ räägib Evelin. Kui elutuppa seinale viimistlust nuputama hakati, sündiski idee plaane tapeedina kasutada. Lahendus on ka väga praktiline: kui sein mänguhoos kahjustada saab, kleebitakse uus plaan peale ja kõik on jälle hästi!

Külalislahke kodu
„Sõprade seas on juba teada, et meie majas saab hästi süüa! Külalised on alati oodatud, tule sa külla hommikul või õhtul,“ naerab Evelin. Seepärast oli vaja suurt ja toekat söögilauda, et kõik sõbrad mahuksid laua äärde ja ka toidule jääks ruumi. Et saada sellist, nagu täpselt vaja, tuli see ise välja mõelda. „Tahtsime algul, et jalad oleksid tellingutest, millel rattad all, aga see ei õnnestunud. Siis lasime alumiiniumtorust raami keevitada, rattad alla ning kahekordsest vineerplaadist lauaplaadi peale panna,“ räägib Alo laua sünniloo.
Köök, kus kõik hõrgutised sünnivad, valmis samuti Alo jooniste järgi. Materjaliks valis ta vineeri: see oli juba enne järele proovitud, toimis suurepäraselt ning pidas intensiivsele kokkamisele korralikult vastu.
Kööki kiigates hakkab silma lugematul hulgal põnevaid detaile: vana puutööpink tööpinnana, tööstuslik hiigelprožektor selle kohal, vana ventilatsioonišaht kubuna, laes ripuvad „piimapudel-lambid“, seina ehib raamitud kilepetipakend J. Silm haarab veel veinikorkidest seina ja veinipudelisilte puittalal.
Oskus näha elu ja selle pisiasju laiemalt on loonud suurepärase kasvupinna isikupärasele kodule, kus kõik võivad ennast hästi tunda.

7 head ideed!
1. Vanadest akendest saab huvitavad pildiraamid
2. Tööstuslikud valgustid mõjuvad koduses interjöörid põnevalt ja intrigeerivalt.
3. Fibo-plokist laotud seina ei pea tingimata krohviga katma võib ka ainult värvida.
4. Tapeediks sobib ka muu põnev pabermaterjal, näiteks vanad joonised.
5. Ära peida ausat materjali kipsplaadi taha, et kõik näeks välja "sile ja puhas", lase sellel välja paista.
6. Kui ehitad või renoveerid maja, vaata ülejäägid enne prügimäele saatmist põhjalikult üle, kindlasti saab sellest veel nii mõndagi meisterdada.
7. Tee vanad uksed korda, selle asemel, et osta uusi "papist" uksi.



Disainer Krista Aren, võistluse Kodu kauniks žüriiliige:
2010. aasta peapreemia valiti erandkorras üsna suures üksmeeles ja ilma eriliste vaidlusteta. Põhjuseks on isikupärane, aga traditsioone austav mõnus kodu lastega perele.
Oma asukohaga sisehoovis üllatav “aguliroheliseks” värvitud ühekordne hoone on ümber ehitatud vanast garaažist, säilitades nõuetekohase mahu ja kõrguse. Sisenejale avaneb leidlikult lahendatud originaalne interjöör, mis kuidagi ei taha mahtuda ettekujutusse “kodu Kalamajas”. Jääb mulje, nagu oleks sattunud mõnda teise, hea kultuuritraditsiooniga põhjamaisesse riiki ja ei olekski tegemist Eesti koduga.
Sisearhitektuurne lahendus on vaimukas ja säästlik. Nähtaval on kõik konstruktsioonid ja tehnilised lahendused, mida vähegi kõlbab eksponeerida. Sama kehtib ka siseuste ja muude funktsionaalsete elementide suhtes. Selline suhtumine jätab ülimalt hea mulje originaali ja juurdeehitatud elementide harmoonilisest kooseksisteerimisest.
Eelmiste elude pärandit ja traditsioone lugupidavalt säilitades on siin tekkinud nii köögimööbel kui ka seinaekspositsioon. Tõelise hõrgu vaatamisväärsusena mõjuvad köögitasapinnaks kasutatud vanaisa puutööpink, vanad ehitusjoonised, tööstuslikust ventilatsiooniagregaadist aretatud tõmbekapp.
Minu eriliseks lemmikuks kujunes keti otsas rippuv prožektorvalgusti köögis. Keskkonda äärmiselt sobivaks osutus ka peremehe enda disainitud söögilaud.
Paljud head mõtted ja ideed, mis põimuvad originaalseks terviklahenduseks, pakuvad kadestamisväärselt mõnusa atmosfääri nii selles majas kasvavatele lastele kui ka lähedastele-sõpradele, kes seda kodu ilmselt üsna sageli külastavad.