Valguse kunst

Maalilised varjud ja peeglimaailm – noore valguskunstniku Johanna-Mai Vihalemma kodus valgus petab ja peegeldab, loob tähendusi ja mängib meie meeltega.

Johanna-Mai, sul on huvitav ja üsna vähetuntud amet – valguskunstnik. Mida see tähendab?
Alustame valgusest. Valgus on huvitav aine, millega mängides on võimalik maailma ilusamaks ja paremaks teha. Üksipäini tühjas ruumis on valgus lihtsalt füüsika, kiired ja võnkumine. Aga oma teel mingit objekti kohates hakkab valgus temaga suhestuma, vormi voolima ja tähendusi looma. Sõltumata sellest, kas on tegu teatrilava või kontorilauaga, on valgusel oma oluline roll mängida. Valguskunstnik on inimene, kes suudab valgusallikatega mängides luua ruumis soovitava meeleolu atmosfääri. Peamiselt kohtame selle eriala inimesi teatritehniku, valgustikaupluses konsultant-projekteerija, kontserdivalgustaja, sisekujundaja või muus sarnases ametis.

Sellest, kui me sul külas käisime, on möödunud juba kaks aastat, millega oled vahepeal tegelenud?
Mina olen vahepeal maailma avastanud. Elasin pikalt Prahas ja uurisin seal mulle väga südamelähedast teemat – eseme- ja nukuteatrit ning selle lavakujundust. Nüüd hiljuti töötasin mõned kuud Pariisis hästi poppide arhitektide juures valgustuse alal ja siis, julgust kogununa, vormistasin lõpuks omaenese firma ära. See kannab nime Dare To Light ja tegeleb peamiselt valguskoolitustega. Tahame, et hea valgustuse rakendamine oleks lihtsam ja loomulikum – nii kunstis, arhitektuuris kui ka igapäevaelus. Korraldame töötubasid kunstnikele, sisekujundajatele ja miks ka mitte kõigile teistele huvilistele selle kohta, mida valgusega üldse teha saab ja kust ideid leida. Loomulikult teeme ka valgustusprojekte.

Räägime valgusest. Kodu valgusest. Millest sinu eriala silmas pidades meie kodudes kõige sagedamini puudu jääb?
Interjöörivalgustuse tähtsust alahinnatakse igal pool, mitte ainult Eestis. Hea valguslahenduse planeerimine algab paralleelselt maja planeerimisega. Kaunis ja lihtne valgustus peaks olema integreeritud osa arhitektuurist, mitte lihtsalt lakke veetud juhtme külge valitud dekoratiivne lambivari. Kahjuks võtab säärane ettemõtlemine kas palju aega või raha ning käib tihtipeale inimesele üle jõu. Seetõttu piirdubki enamik valguslahendusi meie kodudes ehitaja jäetud juhtmeotstesse sobiva välimustega lampide leidmisega.

Kuidas kõige efektiivsemalt oma kodust valgustust paremaks muuta?
Iseenesest pole huvitava valguse teostamine keeruline. Tuleb kodus kriitiliselt ringi vaadata – näiteks kuskohas on liiga valge/pime, pole piisavalt hubane? Seejärel veidi silmad lahti hoida ja vaadata, mida ühes või teises meeldivas kohas juba tehtud on ning see julgelt omas võtmes maha viksida. Eri valgusallikate ja valguse kvaliteedi kohta saab väikese vaevaga infot internetist ja ülejäänud kunst on lihtsalt tuleohutus (loe: kaine mõistus) ja loomingulisus. Inimestel on väga erinev valgustundlikkus ja -vajadus, seega omaenda kodu jaoks tasuks julgelt lähtuda sisetundest, mitte ettekirjutustest.

Kas on midagi sinu kodus, mille puhul tunned – vot see läks täppi?
Mulle väga meeldib, et vannitoas on üks sein peeglist. Julge lahendus, aga teeb ruumi väga palju suuremaks. On ikka superäge, et vannituba näeb välja kaks korda suurem kui tegelikult.

Sinu viimane sisustusost, mille üle lapselikku rõõmu tundsid?
Ma ostan väga harva mingeid asju. Kui, siis lõhnavaid küünlaid vist. Aga need teevad meele heaks küll.

Milline on sinu ideaalne puhkepäevahommik?
Magan. Kaua.

Mis peab alati olema sinu külmkapis?
Juust. Ma armastan juustu. Ja tavaliselt on seal moosi ka, kui just kevad käes ei ole. Muidu olen külmkapi sisu suhtes päris vabameelne.

Mida pakud ootamatult külla saabunud sõpradele?
Teed. Või teed ja pirukat. Sõltuvalt sõpradest valin šokolaadi-, marja- ja juustupiruka vahel.

Valgus on huvitav aine, millega mängides on võimalik maailm ilusamaks ja paremaks teha.

Inimestel on väga erinev valgustundlikkus ja -vajadus, seega omaenda kodus tasuks julgelt lähtuda sisetundest, mitte ettekirjutustest.

Küsis: Eva Toome
Fotod: Priit Grepp, Eva Toome
Allikas: Kodukiri, jaanuar 2011