Õitsev, lõhnav ja saagikas rõduaed

Üheksa ruutmeetrit on just paras pind väikese iluaia rajamiseks. Minu kaheksa meetri pikkuse ning pisut rohkem kui meetrilaiuse rõdu piklik kuju seab küll fantaasiale piirid, kuid mulle kui aiakujundajale on ruumi eripära pigem põnev väljakutse kui segav asjaolu.


Kolm küsimust enne planeerimist
Enne kui hakkasin rõdule väikest aiaparadiisi looma, esitasin endale mõned küsimused.
Kui palju on mul aega rõduaiaga tegeleda?
Vähe, kuna aprillist oktoobrini veedan kõik oma päevad klientidele iluaedu rajades. Ka nädalavahetustel olen harva kodus.
Milleks ma vajan rõdu?
Rohenäpu rõdul peaks kasvama palju taimi, pakkumaks pererahvale värve, lõhnu ja varju suvise päikese eest. Seal peaks olema paar mõnusat tooli ja väike laud. Mõned taimed võiksid olla söödavad. Ka kaminapuud peaksid rõdule mahtuma. Natuke ruumi peaks jääma pesuresti jaoks.
Kuidas liigub päike rõdu suhtes, kui kõrgele tõuseb õhutemperatuur klaasitud rõdul palaval suvepäeval?
Minu rõdu on avatud edelasse, läände ja loodesse. Päike hakkab seal suvel paistma poole nelja paiku ja jääb sinna loojanguni. Õhtupoolne rõdu ei kuumene üle ja valgust on seal päikeselisel suvel piisavalt, seega sobib asukoht paljude taimede kasvatamiseks.

Olles oma vajadused ja rõdu asukohast ning suurusest tingitud võimalused läbi kaalunud, jagasin rõdu mõtteliselt kaheks osaks: majandusalaks ja puhkealaks.


Puhkus rõdul
Vasak tiib kujunes puhkealaks, kuna sinna paistab päike eriti mõnusa nurga alt. Toolid paigutasin nii, et seal istudes saaksin nautida päikeseloojanguid, mis meie kandis on eriti kaunid. Toolide juurde koondasin taimede abil oma lemmikvärvid, lõhnad ning sahinad: kummagi tooli kohal ripub ampel erkpunaste ripp-petuuniatega. Suvelilledest sobivad petuuniad rõduaeda kõige paremini, kuna nad ei lase oma äraõitsenud õisi maha, lõhnavad ning taluvad hästi palavust.

Tooli kõrval seinale kinnitatud konksu otsas ripub maitsetaimede ampel. Pikkade, peaaegu maani ulatuvate kasvudega indiaani piparrohu, pune ja rosmariini heidetud lõhnade segu on eriti intensiivne pärast vihma, kui õhuniiskust on palju. Päikesepaisteliste päevade õhtul piserdan oma rõdutaimi seisnud veega ja nii lõhnabki mu rõdu tegelikult kogu aeg.

Möödakäijate pilkude eest pakub kaitset rõdupiirdele kinnitatud restil väänduv tiivuline tunbergia (tuntud ka mustasilmse Susannana), üheaastane kiirekasvuline, pidevalt tumekollaseid õisi täis vääntaim.

Kui muidu on rõdu väliskülg terves ulatuses klaasiga kinni ehitatud, siis puhkenurgas saab ühe liuguritele asetatud klaaspaneeli kõrvale lükata. Tuuleõhk paneb hellalt sahisema rõdupiirdele kinnitatud korvidesse istutatud oshiima tarna ja põrandal suures kilega vooderdatud korvis kasvava roog-sinihelmika sordi ‘Karl Foresteri’ juuspeened lehed.

Päikeseloojangu ja suvised lumivalged rünkpilved otsustasin aga kinni püüda ja ära raamida – petuuniaamplite vahele tumedale seinale kinnitasin peegli, millelt taevas sõbralikult vastu peegeldub. Peegel muudab pikliku rõdu ka visuaalselt avaramaks.


Tarbeaed
Rõdu parempoolsesse tiiba rajasin majandusnurga, kuhu paigutasin töötasapinnaga riiuli. Riiulisse mahtusid täpselt ära kaminapuud. Riiuli küljes olevatesse nagidesse on hea riputada oksakääre, kindaid ja kastekannu.

Eelmisel suvel troonisid minu rõdu tarbeaiaosas tomatid. Istutasin sinna kahte sorti kirsstomateid ja viis jõulise kasvuga sordi ‘Moneymaker’ taime. Madalakasvulised kirsstomati taimed panin kahekaupa kasvama 10-liitristesse pottidesse, suured taimed istutasin kolmekesi 30-liitrisesse anumasse.
Et potis on juurtel väga vähe ruumi ning tomatitaimed on hea isuga ehk vajavad saagi moodustamiseks rohkesti toitaineid, siis segasin neile sobiva substraadi mustast mullast ja kasvuturbast. Poti põhja panin peotäie kanakakagraanuleid. Noored taimed toestasin kolme otstest kokku seotud bambuskepiga.
Seejärel kastsin, kastsin ja veel kord kastsin. Kastmisveele lisasin orgaanilist tomativäetist. Juulist alates mul enam tomatimüüjate juurde asja polnud – viis ‘Moneymakerit’ andsid mulle rikkaliku tomatisaagi. Viljad jäid küll veidi väiksemaks kui samal sordil kasvuhoones kasvades, kuid olid väga maitsvad. Ka kirsstomati põõsastelt noppisin mitu kausitäit terveid ilusaid vilju. Kõige viimased tomatid põõsa küljes enam valmis ei jõudnud saada, need korjasin oktoobri algul korvi ja panin pimedasse kappi järelvalmima.
Kahemeetriseks kasvanud tomatitaimed kõrgusid magamistoa akna ees ja tänu neile püsis tuba ka palavatel suvepäevadel meeldivalt jahe. Akent avades voogas sealt koos linnulauluga sisse ka tomatitaimede hõrk aroom, mis on üks minu suviseid lemmiklõhnu juba lapsepõlvest.

Aiakujundaja rahutu kunstnikuhing vajab vaheldust ja nii on minu rõdu igal hooajal ise nägu. Kõige ajamahukam töö on maikuine rõduaia rajamine. Suve jooksul tuleb tegeleda vaid kastmise ja äraõitsenud õite noppimisega. Kastekannuga ring rõdul kuulub potipõllupidaja hommikurituaalide juurde.

Potipõllupidaja meelespea:
• Kasuta võimalikult suuri anumaid, need ei kuiva nii kiiresti läbi.
• Sega mulla hulka peenikest kergkruusa, perliiti või vermikuliiti, mis hoiavad niiskust.
• Eriti palavatel suvepäevadel vajavad klaasitud rõdul kasvavad taimed kastmist nii hommikul kui ka õhtul.
• Kui sõidad nädalavahetuseks ära, kata taimed või rõdu klaassein varjutuskangaga. Nii võidad omale kaks päeva aega, mille vältel taimed kastmata toime tulevad. Rippamplid tõsta konksude otsast alla rõdu põrandale suurte pottide vahele varju. Piserda lehed enne ärasõitu veega üle.
• Kui oled sageli ära, kuid soovid rõdul taimi kasvatada, kaalu automaatse kastmissüsteemi paigaldamist.
• Potipõllunduse edu alus on värske toitainerikas kasvumuld. Istutuspottides vaheta mulda igal aastal. Kuna pottides on vähe mulda ja taimed kasvavad seal suuresti väetiste toimel, siis on hooaja lõpuks kasvusubstraat täiesti ära kurnatud. Olemasolev muld vii tuttava kompostihunnikusse (kui taimi ei ole kimbutanud haigused).
• Pane rõdupottide alla kindlasti alustaldrikud. Klaasitud rõdude põrandad ei ole tavaliselt veekindlad ja potist väljaimmitsev kastmisvesi võib tilkuda alumise naabri rõdule ning kahjustada vahelage.

Tekst: Loona Põtter, Sipelga Aiakujundus
Fotod: Priit Grepp