Plõks! Ja valgus sai

Oleme jõudnud harjuda, et nupuvajutuse peale saab pimedusest valgus. Tavapäraseid mehaanika toel toimivaid lüliteid täiendab aga tulevikus elektroonika.

Esimese Eesti Vabariigi ajal olid moes keraamilised lülitid, oma kvaliteedilt olid nood korralikud.

"Iseenesest on see hea näide, kuidas hästi valmistatud asi ajas kestab. 50 aastat tagasi valmistatud lülitid võivad olla täiesti töökorras," arutleb ASi Silman Elekter juhatuse liige Siim Porila. "Olen ise näinud ka täiesti töökorras tsaariaegset klaasplaadiga lülitit. Tolleaegsed tipptootjad, näiteks Siemens ja AEG, on ka tänapäeval tuntud firmad. Tõsi küll, tegevusala on pisut muutunud."

Põhiliseks ohuks niisuguste lülitite taaskasutamisel on kulunud vedrustus või klemmid. "Roostetanud kontaktid on suisa tuleohtlikud, vooluahelas olles võivad need kergesti üle kuumeneda," hoiatab elektrik Rein Elvisto.

Nõukogude ajal kasutati Eestis rohkelt Estoplasti toodetud plastmassist lüliteid ja pistikupesi või imporditi noid Venemaa avarustest.

Estoplasti lülitite kvaliteet oli omas ajas igati hea. "Kahju, et ettevõtte tehnoloogia muutuvate aegade tuules laiali tassiti. Täna Eestis enam lüliteid ei toodeta: rahasumma, mis oleks vajalik tootmise alustamiseks, on lihtsalt niivõrd suur," nendib Porila.

Praeguseks on Estoplasti toodang siiski juba suhteliselt vananenud - omal ajal anti lülititele vägagi pikk garantii, kuid tolleaegne plastmass väsib ja luitub ajaga ja võib hakata eritama kahjulikke aineid.

Tänapäevaste halogeenivabade plastamsslülitite materjal on ohutu. "Ka tolleaegsed värvid ei vasta enam tänapäevastele nõuetele," nendib Rein Elvisto. "Kindlasti peaks aga armutult välja vahetama tolleagsed juhtmed - need on praeguseks juba tuleohtlikud."

Vanu keraamilisi lüliteid võib osta ka Säästva Renoveerimise Infokeskuse juures tegutsevast Majatohtri kauplusest.

Nii mõnigi kord kõlbavad kasutada just vanadelt ehitustelt ära korjatud lülitite korpused, millesse istutatakse täiesti uus sisu.

Kaasaeg toob elektroonika

Vahetult pärast taasiseseisvumist imporditi Eestisse rohkelt Türgi ja Poola päritolu elektrilüliteid.

Vahe kvaliteetse ja kesise kvaliteediga toodete vahel oli seejuures ainult kümne krooni ringis. "Ka nõukogude ajast pärit lülitid olid tihti parema kvaliteediga kui need analoogid," nendib Porila.

Tänapäevase lülitimaailma uusim sõna aga võimaldab tavapäraste valgest plastmassist klõpsatavate lülitite kõrval kõikvõimalikke esmapilgul tehnoloogiliste imede valdkonda kuuluvaid arendusi: vandaalikindlad radariga töötavad lülitid ning puldiga töötavad lülitid on müüjale juba tavalised.

Tuleviku kuumaks sõnaks saavad ilmselt ka puutetundlikud lülitid - kodutehnika juures on nood juba igapäevaseks saanud. "Meilt on küsitud isegi käteplaksu peale süttivaid ja kustuvaid lüliteid, mis ka olevat välja mõeldud," muigab Porila. "Ise küll pisut kahtlen selliste lülitite mõttekuses, mis võivad kustuda ka lapse käteplaksutuse või raamatu pauguga kinni löömise peale."

Uute lülitite ja pistikupesade disainis on trendiks liikuvate osade vähenemine - elektroonikal töötavas lülitis ei ole kergesti väsivaid võlle ega vedrusid, mis panevad piiri eestiaegsete lülitite elueale.

Taas on moes ka saja aasta tagune disain, seda eriti renoveerimishuviliste seas: plastiklüliti ja vana palkmaja ikkagi kokku ei passi.

Aastakümnetetagust stiili imiteerivad keraamilised lülitid maksavad ASis Silman Elekter keskeltläbi 300 krooni.


www.aripaev.ee