Kus ja mis ja kuidas on kodu

Esmalt on kodu, kuhu sünnitakse. Ehk on see esivanemate põline kodu, kus juba sajandeid oldud ja kust laia ilma mindud teadmises, et alati on võimalik tagasi tulla. Kus on oma imelike sälkudega lapsepõlve perelaud, mille taga pere ühist söömaaega peab. Ja aed, kus sirel, jasmiin ning pojengipõõsas varasuvel hullutavad ja midagi justkui lubavad, mida kunagi justkui ei tulegi. Ning sügis oma magusa lehelõhnaga põõsaste ja puude all. See on kodu, kus aeg kulgeb, kus minevik on ühtlasi olevik ja tulevik. See on kodu, mida igatsetakse. Isegi kui teda sellisel kujul päriselt pole olnudki, on ta ikkagi olemas olnud. No vähemalt muinasjuttudes.

Siis tuleb kord kätte aeg, kus tahaks OMA kodu. Kas või lauajuppidest kokkuklopsitud onni aianurka puuriitade vahele. Või puu otsa metsa. Ja kui suureks saad, siis korterit, pere kasvades suuremat ja veel suuremat ja veel paremat kodu. Korterist majja. Ja kindlasti veel suvekodu või maakodu. Kui võimalused lubavad, siis ka soojale maale liivarannale valget majakest. Või üksikule saarele palkonni. Või, mis seal pattu salata, ega väike losski kuskil Vahemere rannikul paha poleks. Suur aga oleks veel etem...

Aga mis ühest uuest kodust päris kodu teeb? Eks ikka oma töö ja armastus, mis sinna pandud. Koos perega. Ja asjad, mis endistest kodudest kaasa tulnud ning mis uues kodus uue ja ootamatu koha ja koosluse leiavad. Või kui neid pole, siis kuskilt ostetud või saadud asjad, mis justkui siiski tulevad endistest kodudest, millega me arvame end seotud olevat või tahame seotud olla. Kas või mängult.

Mängult ehitame mingeid nurki kodus, milles asjade teatud kooslus justkui midagi tähendaks või lihtsalt silmale ilu ja rahulolu pakub. See eeldab aga pidevat asjaga tegelemist. No näiteks: mida hambaarsti või juuksuri ootetoas sirvitud ajakiri soovitas. Või mis naabrid on teinud. Ostad ja kaevad läbi hunniku Tascheni sisekujunduse raamatuid. Mingil kõhklusehetkel pöördud enesekindluse taastamiseks disaineri poole. Aga lõpuks jõuad Juhan Smuuli Polkovniku Lese seisukohale: ”Arstid ei tea midagi!” Pidades silmas naabreid, ajakirju, disainereid, keda iganes.
Ja õigesti teed. Sest kui sulle tõesti pakub naudingut vaadata oma kodus laual kunstlillebuketti Hiina „antiikses“ või hoopis Jyskist ostetud nn disainvaasis ning see aitab järgmisel hommikul rõõmsalt tööle tõtata ja õhtul ootusärevuses koju naasta, siis pole mitte kellelgi selle kohta ütlemist. Ja kui kuu või aasta pärast äkki tabad, et see on tõeline nõmedus, ning need asjad uuskasutuskeskusesse viid ning toa puna-mustaks värvid ning põrandale magama kolid, siis ka selle kohta pole kellelgi miskit öelda. Kodu ongi selleks igaühe OMA kodu, et seal end hästi tunda.

Muidugi on nurki, mis justkui ise majja tekivad. Paned lihtsalt asju käepäraseks kasutamiseks kuhugi paika ja ühel päeval näed, et vaat kuidas need asjad on kokku elama hakanud! Sina tegid omale mugava nurga, aga ASJAD võtsid kätte ning elavad hoopis sinust sõltumatut elu. Edevalt end eksponeerides ja tähelepanu nõudes. Ja siis, vastu tulles ASJADE soovile, lisad midagi eriti ilusat. Ja rikud kõik ära. Vahel jääd kramplikult imetlema seda asjade edevust, imetlus muudab need pühaks, aga ühel hetkel nende vaimsus lihtsalt kaob. Lihtsalt see informatsioon, mida ASJAD kandsid, ei osutunud üle aja kestvaks.

Nüüd siis maakodust, majast, mis ostetud nõuka-aja lõpul, vaatamata kolhoosikorra bürokraatiamasina takistustele. Et oleks koht, mida ise ja lapsed ning loodetavalt ka lapselapsed koduks saaks pidada. Paarkümmend aastat on seda nüüd kõpitsetud ja nii ta kannab endas viimase üheksakümne aasta jooksul teisenenud arusaamu kodust maal. Ühelt poolt palkseinad, mis papi- ning tapeedikordade alt välja puhastatud, et pääseda kopitanud paberilõhnast. Teisalt külmkapp, vasserklosett, soe vesi ja kanalisatsioon. Ja ei mingeid „kardulavagusid“ maja taga. Nii vähe, kui meil päikesesooja on, tuleb seda nautida kas aias nokitsedes või siis lihtsalt istudes, jalad laual, vaadeldes rändavaid pilvi. Või neid üles sehkendades.

No ja siis – ASJAD. Enamik neist endistest kodudest üle jäänud ning maale turvalist(?) pensionipõlve pidama toodud. Või mingil muul moel majja sattunud. Igal kevadel tekib tunne, et midagi on puudu ja midagi on üle. Eks linnukesedki viskavad pesast eelmise aasta prahti välja. Pärast suurpuhastust jõuan otsusele, et teiselpoolel on tööriistu liiga palju ja nende jaoks pole piisavalt kohta, vastutasuks peetakse mulle veenev loeng ülearustest taldrikutest ja köögiriistadest. Ja ka riidekraami on ülearu. Kodurahu huvides katsume kellelegi ära anda mõned kruusid ja haamrid ning lõkkesse viia mõned armsad, aga rebenenud plekilised joped. Jalanõudega on ka rist ja viletsus – neid koguneb, sest ilmad on muutlikud ja maal tunned seda iseäranis. Aga need tuleb ju kuhugi ära panna, kas või selleks, et rotid talvel neisse pesa ei teeks. Selleks on jälle suuremat sorti ASJA vaja. Kirstud sobivad selleks igati.

Ja nii need ASJAD siis koju kogunevad. Mu ema ütleb ikka, et asjad pole saanud teda, vaid tema on saanud asju, ja ta on ka meid selles vaimus kasvatanud. Ühes vanas targas raamatus on kirjas, et inimene ei pea mitte koguma seda, mida rikub koi ja rooste. Samas teatas üks väga nutikas reklaam mõni aeg tagasi, et võidab see, kel on surres kõige rohkem asju. Mine võta siis kinni, mis õige on. Eks ole igamehe vaba valik oma kodu enda näo järgi teha.


Kodu-aed.ee
Tekst: Anne Mastop
Fotod: Aavo Leemets
www.kodu-aed.ee/est/kodu/?newsID=6713