Pähkli talu iiristelumm

Ainult iiristele aiakujundust üles ei ehita, sest nende õieilu on üsna üürike. Kodutalu 13 hektarile mahub palju muudki. Sissesõitu taluõuele ääristab ühelt poolt väike dendropark, mis sai alguse juba siis, kui Teresa koos vanematega 1986. aastal siia elama tuli. Seedermännid, ebatsuugad, kased, serbia kuusk, ginnala vaher on nüüd juba mitme mehe suuruseks sirgunud. Igal pereliikmel on aianduse harrastamiseks oma territoorium – ema Küllil kiviktaimla riba, isa Leopoldil dendrosalu, viljapuu- ning marjaaed. Teresa hoole all on peamiselt maja lõunakülge jäävad tohutud püsilillepeenrad. Teresa mees Kaido on hoolas muruniitja – ega muidu kogu ülejäänud aed välja paistakski. Lõunapoolse kallakuga õuel on lisaks lilledele ruumi ka päris mitmele suurele tiigile, suurele murualale ja kolmeaastase Sandra mängumajale. Talu on oma nime saanud tuulte varjuks istutatud sarapuuallee järgi, mille pähklitest saavad esimese noosi küll linnud.
“Juba lapsena armastasin lilli ja tahtsin neid igal võimalusel istutada. See lillearmastus on mul lihtsalt veres. Ka minu mõlemad vanaemad olid suured lillesõbrad ja isa on agronoomiharidusega aiandushuviline.”
Teresa lillepeenrad on tõeliselt vaimustavad, sealt leiab kevadest sügiseni igal ajal midagi õitsemas. Rääkimata kõrgematest ja madalamatest pilkupüüdvatest laikudest, sest ega tõeline taimefänn ei saa huvitavatest leidudest kusagil niisama mööda kõndida.

Iiriste kirg

Huvide juured peituvad sageli lapsepõlve emotsioonides. “Botaanika oli alati minu lemmikaine ja oma esimese liiliasibula sain ma nimelt botaanikaõpetajalt, proua Tänavotsalt. Liilia kasvas ja paljunes nii ilusasti, et see andis julgust uuteks katsetusteks. Lugesin ka hoolega aiandusraamatuid. Iiriste raamatut uurides mõistsin, et just need on mu uued lemmikud,” kirjeldab Teresa oma hobi algust.
“Esimesed istikud sain 1998. aastal Tartu Botaanikaaiast, lisa olen hankinud Türi lillelaadalt ja ka teiste huvilistega vahetanud. Nüüd on mul üle 60 iirise, paarkümmend siberi iirist ja üle 50 liiliasordi. Kõik sordid on omal moel lemmikud, ega iiriseid asjata põhjamaade orhideedeks kutsuta,“ tõdeb Teresa. Aediiriste rikkaliku sordivaliku seast hakkavad rohkem silma ‘Sable Night’ – tume mustjaslilla, ‘California Gold’ – kuldkollane, ‘Maria Raskova’ – elevandiluukarva, ‘Blue Sapphire’ – suure helesinise õiega, ‘Punkar Villu’ – kodumaine aretis, tubli õitseja.
Kui aediirised lõpetavad, siis siberi iirised alles alustavad õitsemist. Siberi iirised on meie kliimas väga vastupidavad, leidub neid ju looduseski. Soodsa koha peal ei jää 3-4aastane õitsev põõsas enam kellelegi märkamatuks. Samal ajal hakkab õitsema ka jaapani iiris, tema üksik õis püsib siberi iirisega võrreldes 3-4 päeva kauem. Jaapani iiristest peaksid meie kliimas kindlalt vastu pidama vene sordid, nt ‘Vassili Alfjodor’.

Rikkalikud lillepeenrad

„Kohe iiriste järel alustavad liiliad. Nii saabki terve lühikese Eesti suve kauneid õisi nautida. Tõsi, kõik sordid pole alati hästi eksponeeritud, sest ma ei ole suutnud uute taimede ostmise kiusatusele vastu panna. Ja kuhugi tuleb need ju ka maha istutada.”
Teresa peenardel on vaheldumisi iirised, liiliad, päevaliiliad, kurerehad, kukekannused, hostad, helmikpöörised, aga ka madalamaid padjandeid, mis kõik kokku loovad lopsaka ja rikkaliku taimestuse veel hilja sügiselgi. Päikesele avatud nõlvak, kust liigne vesi ära nõrgub, on iiristele eriti hea kasvukoht. Kohalik raske ja savikas muld hoiab piisavalt niiskust, vajab aga kohati liivaga parandamist. Nõlva all olevates tiikides jätkub vett ka kõige kuivematel suvedel ning veepinda katavad õitsevate vesirooside laigud. Veekogu kallastel tunnevad end eriti hästi siberi iiriste puhmikud.
Kallak nõlv pakub avara vaate kunagise popsitalu ümbrusele. Nõlva alla on Kaido ehitanud ruumika mitmenurkse “bangalo”, kus saab aiaelu nautida nii lõõskaval suvepäeval kui ka vihmase ilmaga. Siit on tore oma suure töö vilja vaadata – nii silma rõõmustavat õitemerd kui ka endarajatud tiikide vees peegelduvat võsast puhastatud ümbrust ning kasvava kuuseheki taustal kõrguvat kaasikut.

Näpunäiteid iiristehuvilisele:

- Kui ostad paljasjuurse iiriserisoomi, vaata ikka, et tal midagi rohelist küljes oleks, muidu võidki taime ootama jääda.
- Kõige kindlamini saad õige sordi, kui ostad õiega taime ja lõikad ta enne istutamist tagasi.
Aediirised armastavad hea drenaažiga toitaineterikast mulda. Siberi iiristele meeldib veidi niiskem kasvukoht.
- Õitsejad vajavad kindlasti lisatoitaineid. Väetistest eelista kompleksväetisi, kus kaaliumi on rohkem kui lämmastikku. Iirised ei talu loomasõnnikut, ei värsket ega laagerdunut.
- Kui iiris pole kahe aasta jooksul õitsenud, istuta ta ümber. Ümberistutamisel lõika ⅔ lehti maha, siis jääb taim ilusti püsti.
- Heaks õitsemiseks jagatakse ja värskendatakse iirisepuhmast vähemalt kolme-nelja aasta tagant.
- Jagamiseks ja ümberistutamiseks sobivaim aeg on umbes kolm nädalat pärast õitsemise lõppu.
- Peale augusti keskpaika istutatud paljasjuurne iiris võib kergesti hukkuda, kuna ta ei jõua enne talve korralikult juurduda. Kui sa ei suuda kiusatusele vastu panna, pane risoom potti ja jahedamasse tuppa aknalauale kevadet ootama, kasta talvel mõõdukalt.
- Aediiriste istutamisel jälgi, et risoom ei satuks väga sügavale mulla alla, sest taimed vajavad õitsemiseks palju valgust. Seepärast ei maksa neid ka varjulisse kohta istutada.
- Kasvukoht peaks olema tuulevaikne ja päikeseline. Päike soodustab õite teket.
- Iiriste lehed lähevad peale õitsemist ikka natuke pruuniks, see on loomulik.
- Head infot iiriste kohta saad internetist: www.socsib.org, www.gardener.ru, www.irises.org, www.brightonparkirises.com
- Teresa Lepikovi iiriste kohta saad täpsemalt küsida aadressil lepikovt@hot.ee


Kodu-aed.ee
Tekst: Teresa Lepikov, Tiina Tammet
Fotod: Tiina Tammet
www.kodu-aed.ee/est/aed/?newsID=6714