HEA UKSE SAAB KEHVAS KOHAS KASVANUD PUUST.

Akende või uste ülemäärase paisumise põhjuseks on sageli valesti valitud puit, kuid viga võib olla ka viimistluses.
Akna tegemiseks tuleb kindlasti kasutada lülipuitu ehk puutüve keskmist vanemat osa, mis on ülejäänud tüvepuidust oluliselt parkainerikkam ja vastupidavam.
Mõnikord kuuldud soovitust, et parem oleks kasutada surnud puitu, puidurestauraator Indrek Värv ei poolda: «Nii kaua kui puit olemas on, nii kaua on ta ka elus – märjana paisub ja kuivades tõmbub kokku. Ei kujuta ette, missugune peaks nn surnud puit välja nägema – ilmselt saab see olla vaid korstna kaudu lahkunud puit.»

Varikatus kaitseb ust

Värvi sõnul saab eriti hea uksematerjali puust, mis on kasvanud halbades tingimustes – kohas, kus on vähe valgust ja toitaineid. «Sellise puu aastaringid on tihedamad,» selgitab ta. «Paraku tehakse uksi ja aknaid sageli materjalist, mis parajasti kätte satub.»
Ka materjali liigne kuivus pole hea, ütleb puitaknaid valmistava firma Rekman konstruktor Tarvo Toomeste. «Liiga kuiv puit paisub hiljem paratamatult,» nendib ta.
Kindlasti on oluline uste või akende viimistlus. «Restauraatorina soovitan muidugi traditsioonilisi vahendeid, näiteks linaõlivärvi,» ütleb Värv. «Niiviisi värvitud aknaid on hiljem tunduvalt lihtsam hooldada: tuleb lihtsalt lahtine värv eemaldada ja uus peale kanda. Kui aga värv ustelt ja akendelt suurte latakatena koorub, on ilmselgelt tegu vale värviga. Sellise akna kordategemiseks tuleks kogu värvikoht eemaldada.»
Toomeste sõnul on välisuste ülemäärase paisumise puhul sageli põhjuseks see, et ukse kohal puudub varikatus. Kõige hullem olevat, kui maja välisuks asub lõunaküljel ja on lisaks veel tumedaks värvitud. Mõõtmised on näidanud, et kui väljas on 20 soojakraadi, ulatub musta ukse temperatuur päikese käes 60 kraadi kanti, valge ukse puhul jäävad temperatuurivahed 10 kraadi piiresse.
Ka restauraator Ivar Ehini jutu järgi on välisuste ja -akende paisumine paratamatus: vaheldumisi saavad nad sooja ja külma, vett ja kuiva. Kasutama peaks hästi tiheda aastarõngaga männi lülipuitu.
Aknavärv peab kindlasti olema «hingav», et see saaks puiduga kaasa mängida. «Ja juba vanad meistrid teadsid, et uksi ja aknaid ei värvita paksult kinni,» mainib Ehin. «Niiskus pääseb sisse niikuinii, aga kui ta enam niisama lihtsalt välja ei saa, hakkabki puit umbse värvikihi all mädanema. Akende kittimine oli akna tervisele palju kasulikum. Praegu kasutatavad hermeetikud liistude all jätavad nii või teisiti akende vahele praod. Kitt seob ühtlaselt ja mängib puiduga kaasa.»

Vanad tisleritarkused

Mida aga teha siis, kui aken või uks halvasti käima hakkab ja kinni paisuma kipub? Sel juhul ei aita muu kui ukse või akna väiksemaks hööveldamine, muidu lõhutakse need paugutamisega päris ära. «Hööveldatud kohad tuleks kohe linaõli ja tärpentini seguga üle võõbata, et niiskus ei hakkaks uuesti sisse imbuma,» soovitab Värv.
Kui inimene läheb ust või akent valima, on tal raske materjali osas kaasa rääkida. Ehk ainult õhemalt värvitud osadelt on võimalik näha, kas puidu aastaringid on tihedad. Toomeste soovitab veel jälgida, et ukse ja piida vahele jääks kõikjal 3 mm.
Ehini sõnul on kõik ülaltoodud tarkused kirjas ükskõik millises vanemas tisleriõpikus. «Ei teagi, miks kõik uste ja akende valmistajad seda ei järgi,» märgib ta.

Puidust aknad ja uksed

• Akna- või uksematerjal peab olema tiheda aastaringiga.

• Kasutatud värv peab olema hingav ja puiduga kaasa «mängima».

• Ukse puhul tuleks jälgida, et piida vahele jääks kõikjal 3 mm.

• Välisust kaitseb varikatus.

• Kui uks või aken vajab väiksemaks hööveldamist, peab kaitseta kohad kohe katma linaõli ja tärpentini seguga, et niiskus sisse ei imbuks.

Allikad: Indrek Värv, Ivar Ehin, Tarvo Toomeste

Postimees: http://www.postimees.ee/190105/lisad/kodu/155483.php