Elu võimalikkusest Ruhnus

Lääne-Bullersi talus elab praeguse Ruhnu mõistes peaaegu põlisasukas: Ariina Kollom on käinud siin alates 1971. aastast, kui vanemad selle maja ostsid, ja praegu jookseb tema päriselt Ruhnule kolimisest viies aasta.
1937. aastal veel ruhnurootslaste ehitatud hoonel on õnnelik saatus. Lugupidamisega on ümber käidud siinsete erinevate kultuurikihistustega, ühtviisi au sees on nii paarisaja-aastane põlisruhnlaste majapidamiskraam ja käsitöö kui ka hilisema pererahva poolt paika pandud moodsama aja lisandused. 60-70ndate modernne aeg ei peletanud majast talumööblit, ning ka nendel kümnenditel loodu on leidnud hilisemal ajal halastust. Muidugi on maja ehitamisajaga võrreldes mugavamaks tehtud, värskeimad muudatused on uued küttekolded. Ent perenaine kinnitab, et põhjalikumaid ümberehitusi ja uuendusi ta küll ei planeeri. Kui siis, et poisid ükskord teise korruse välja ehitavad…
Ratsatalu perenaine ja Ruhnu rahvamaja juhataja Ariina on elus jõudnud teha mitmeid kauneid asju, sealhulgas ka restaureerimistööd. Head silma ja kätt on toonud siia majja juba Ariina mõlemad vanemad, nimekad kunstnikud Gita Teearu ja veel Pallases õppinud Ernst Kollom.
Traditsioonide olemasolu on säästnud tarvidusest kõike uuendada ja eri kümnenditel loodu seisab sõbralikult kõrvuti.

Rohkem Ruhnust: www.ruhnu.ee ja Ruhnu blogi, http://ruhnlane.blogspot.com/

Ruhnu saare ilu ei ole mõtet kirjeldada – seda tuleb lihtsalt näha, sest ilu “võtab tummaks”, nagu on väljendanud esteetikas tuntud tõsiasja helilooja Arvo Pärt. Nii et parem on vaikida, jalutada ja kuulata, mis kuulata on, ja vaadata ise, milline see ilu igaühele endale on, sest küsimus on tegelikult alati selles, „mis see mulle on? ”... Minule on see tabamatu korrapära, mida võib sisaldada iga liigutus ning alati on lisaks veel midagi…
Elu võimalikkusest kosmoses on Mati Unt kirjutanud raamatu, mille muudab eriliseks asjaolu, et pealkirjas esitatud hüpotees on iseenesest peaaegu võimatu. Hüpoteesina aga juba ongi olemas see, milles kaheldakse – elu kosmoses ja Ruhnu saarel, kus elatakse minule teadaolevalt rohkem looduse meelevallas kui kuskil mujal Eestis.

***
Looduse meelevald on see, mida linnainimene traditsiooniliselt ei tunne, ei ole saanud tunda, sest linnaelu sõltub pigem kellaajast. Ruhnu saarel sõltub kõik mitte niivõrd kellaajast kuivõrd ilmast – päike tõseb, saareelanikud tõusevad ja päev algab, maailm on jälle loomisel…
Klassikaliselt on kreeka keelest pärit sõna kosmos mõistetud kui miskit, mis tähendab korrastatud maailma. Kosmos sellisena välistab endas kaose. Kunagi välistasid kaost müüdid, mis meie kaasajal on suuremas osas sellisena tundmatud. Mitte et meil neid ei oleks, vaid need on teistsugused – raha on suuresti mütologiseeritud kui kõigevägevam, mida raha tänapäeval ilmselt ongi. Kaos ei kadunud müüdi mõjul küll kuhugi, ent müüt aitas mõista igapäevas ette tulla võivat korratust, mille mittemõistmisest tingimata hoiduma peab. Korratus kätkeb aga endas juhust ja õigupoolest pole elamine muud kui korra igapäevane taasloomine – ka Ruhnus. Juhuslikult tuleb laev sadamasse jne...

***
Stiihilised ilmingud, nagu torm merel, udu heinamaadel, vihm metsades, kõrvetav päike rannas, loovadki põhjuse elamiseks nii, nagu elatakse. Kassikaliseses mõttes on neile nähtustele kindel seletus, mida Ruhnu saarel tänapäeval ilmselt enam ei leidu, sest põlisasukad läksid siit sõja lõpus peale ühe, kes siiani saarel elab, Rootsi pakku. Koos nendega rändas välja ning jäävalt minema kogu saarele omane mütoloogia ja pärimuslik lausumine, mida argiste esemete peal olevad kujutised veel ainult aimata lasevad.
Levinuim neist märkidest on nn päikesemärk, mis tuntud eri variatsioonides üle terve maailma, iseäranis Skandinaavias, just niisugusena, nagu see leidub Ruhnu saarel. Päikesemärgi kuus otsapidi kokkupuutuvat lehte moodustavad sümmeetria, mis viitab ka judaistlikust traditsioonist tuntud genesisele – maailma loomisele. Märk viitab just korra loomisele läbi selle tegevuse, milles antud märgiga tööriista või eset on kasutatud.
Kaos on niisiis normaalne ja kuulub loova elemendina olemuslikult korra juurde, sest inimene liigutab ja hakkab mõtlema alles siis, kui asjad maailmas on korrast ära. Ja asjad on maailmas alati korrast ära. Nii on kogu loovus kaasatud korra pidevasse taasloomisse, mille teeb võimalikuks üksnes kaos, selle ääre peal olek seitsmendal päeval. Seitsmes päev, mida tunneme kui pühapäeva, seob siis ka päikesemärgi tervikuks, seletades puhkepäeva olemuslikku osa kogu tsüklis.
Seega tuleb tunnistada kaose osakaalu mis tahes tegevuses ja olemises – seepärast tulevadki asjad teistmoodi välja, kui alguses plaanitud, ja mitte tingimata halvemini, vaid pigem hoopis paremini. Nii võetuna on elu Ruhnu saarelgi end päevast päeva taaskorrastav kosmos keset Liivi lahte, kus vahetevahel valitseb tormitsev kaos.


Kodu-aed.ee
Tekst: Elvis Kollom
Pildid: Aavo Leemets
www.kodu-aed.ee/est/kodu/?newsID=6718