Istutada või mitte?

Kui Hamletit vaevas küsimuste küsimus “Olla või mitte olla”, siis aiapidaja sügiseseks painajaks on dilemma “Istutada või mitte istutada…”
Teoinimene vastab sellele probleemile üheselt – niikaua kui labidas maasse läheb, muudkui istuta. Mis täna tehtud, see homme hooleta!
Filosofeerija ei rutta labidat haarama – äkki ikka tuleb nii kõva külm, et võtab sügisel istutatud taime ära. Milleks tõtata, kevadel hoopis mõnusam istikut linnulaulu saatel mulda torgata!
Kaldun arvama, et terake tõtt on mõlema tegelase mõttearenduses.
Aednikud on taimehakatised ju sellepärast pottidesse istutanud, et neid saaks kogu hooaja jooksul aias kohale sättida. Eelmises lauses tasuks tähele panna kaht mõistet:

1) … istutanud … – istikute juured on ju pottides ümbritsetud mullaga, järelikult nad on tõepoolest “istutatud”. Ainult et nad peavad leppima väga vähese juureruumiga. Millal tahes kitsast potist Suurde Mulda pääsemine vaid suurendab nende kasvulusti.
2) … kogu hooaja … – natuke lihtsustatult ongi aiandushooaeg see osa aastast, millal saame kangi abita labidaga istutusauku kaevata.

Sügisese istutamise plussid ja miinused

Sügisese istutamise plusspoolele saame kanda mitmeid asjaolusid. Tavaliselt on muld tänu sügisvihmadele sedavõrd märg, et pole tarvis karta napi juurekavaga taimehakatise kuivamist. Suur õhuniiskus ja madal temperatuur vähendab oluliselt okaste või lehtede (kui neid üldse veel okste küljes on) kaudu vee aurumist. Järelikult on istiku hukkumine kuivamise tõttu sügisesel istutamisel praktiliselt välistatud. Ja milline raha ja higi kokkuhoid – pole vaja kasta! Lisaboonusena on sügisel istutatud taimed kevadel kohe valmis täie hooga kasvu alustama, kui leiavad, et õige aeg kätte on jõudnud.
Seega tavamõõdus nõuistikute puhul ei maksa tõepoolest kõhelda – kasuta sügisesi allahindlusi ja muudkui istuta!
Väiksemaid nõuistikuid varitseb siiski üks salakaval oht. Talvekülmad lükkavad nad väga osavalt mullast välja ja kevadel leiad nad abitult maapinnal lebamas, kus hele päike neid halastamatult kuivatab. Kui väiksematel taimedel (püsililled) jääb enne tõsisemate külmade saabumist 3-4 nädalat aega, et ennast juurte abil pinnasesse ankurdada, siis külmakerke oht väheneb, aga paraku ei kao täielikult.
Tasub meenutada – vast on igaüks näinud kevadel abitult maapinnal lebavaid maasikataimi. Ometi istutatakse maasikatittesid juba suve lõpul. Paljud püsililled on sügiseks täielikult loobunud oma maapealsest osast ja magavad õiglast talveund. Ent istikuäridel on ju pentsik müüa oma klientidele püsilillena n.ö potitäit mulda. Ja ega kliendidki pole varmad “tühje” potte ostma.
Paljasjuursete istikutega saab laias laastus võttes tegelda terve oktoobrikuu. Nad vajavad mõnda nädalat, et pisutki juurduda ning talve vastu valmistuda. Paljasjuurseid istikuid (sagedasti hekiistikud, ka viljapuud) ei maksaks enam päris suurte külmade eel istutada. Novembris võivad käredamad pakased käegakatsutavas kauguses olla, mistõttu paljasjuursete taimede istutusaeg on selleks ajaks ümber. Septembris on aga ilmad enamasti veel sedavõrd soojad, et puid-põõsaid ei saa paljasjuursena üles võtta.

Ümberistutused aias

Sügis on hea aeg aias suuremate ümberkorralduste tegemiseks, sealhulgas ümberistutusteks. Kevadel kipuvad tööd kuhjuma, siis ei pruugi aia rahulikuks ümbersättimiseks piisavalt aega jääda. Ka on suve jooksul tekkinud mitmeid häid kujundusmõtteid või on mõned taimed ootamatult suure kasvuala haaranud. Ümberistutamine tuleks võrdsustada paljasjuursete taimede istutamisega, seega on november taimede ühest kohast teise paigutamiseks juba liialt hiline aeg.
Sügisel ma ei istutaks kaheldava külmakindlusega taimi. Näiteks roose, budleiasid, ilukirsse jne. Kevadine istutus annab neile parema stardipositsiooni talvega võitlemiseks.

Ettevalmistus kevadeks

Kevad on teadagi igasuguste istutamiste aeg. Paraku võib kevadelgi esineda tagasilööke. Mõnikord läheb kevadel ilm kiiresti kuivaks ja kuumaks. Sellisel juhul on vähese juurestikuga istikutel raske ennast elus hoida. Aedniku “padrunisalves” on mitmeid olukorda leevendavaid meetmeid – kastmine, varjutamine, piserdamine – aga millist vaeva see kõik nõuab!
Ootamatult märkad, et puud-põõsad on juba hiirekõrvus. Siis on paljasjuursete istikutega tegelemise aeg selleks kevadeks läbi! Mitmed taimed (kuslapuud, forsüütiad, sõstrad, tuhkpuud jt) alustavad oma hooaega väga vara. Püsilillede seas on varaseid ärkajaid suurel hulgal. Ja lähebki rabelemiseks – jõuaks veel kuidagi enne suurt suve plaanitud töödega ühele poole! Ülepeakaela rassimine ei pruugi anda loodetud tulemusi ning võib tervisegi käest viia.
Kevadise koormuse vähendamiseks soovitan (juhul, kui otsustad sügisel mitte istutada) sügisel vähemalt istutusala pinnas ära planeerida ja istutusaugud valmis kaevata. Viimane tegevus on eriti tarvilik juhul, kui pinnas on kõike muud kui “tavaline aiamuld”. Sel juhul tuleks augud kaevata pisut avaramad ja täita need kokkuriisutud lehtede, komposti, köögijäätmetega. Mõned kamalutäied tuhka ja natuke superfosfaati on samuti igati asjakohased. Kui sõnnikut on käepärast võtta, siis pangetäis annab järgmiseks suveks piisavalt rammu. Pika talvega jõuab täitematerjal laagerduda ja tihedamaks vajuda. Siis pole kevadel enam vaja karta, et istik koos mullaga n.ö maa sisse vajub. Ja nii jääb kevadeks vaid puhas istutamise rõõm!


Kodu-aed.ee
Tekst: Jüri Annist, Calmia Istikuäri OÜ juhataja
Fotod: Camera Press
www.kodu-aed.ee/est/aed/?newsID=6734