Pädaste mõis pakub nii uut kui vana!

Kui otsid kohta, kus sügisvihmasid klaasverandal mõnuledes ja kohvi juues silmitseda, taustaks voogavad lained, siis sea sammud Muhumaale. Tänavu suvel lõpulejõudnud restaureerimistöid Pädaste mõisas käis üle vaatamas Aale Kask.

Euroopa mood ja kohalik leiutis

Muhumaa lõunarannikul asub saare ainus säilinud mõisaansambel – Pädaste. Maakividest laotud aia sees on ajahambale vastu pidanud nii peahoone, mille fassaad vaatab merele, selle esine muruväljak kui ka mõlemale küljele jäävad abihooned. Kõik need hooned pärinevad 19. sajandi lõpust ja esindavad viimast moodi. 1870. aastatel tegi võimsa „comebacki“ neogootika, millest mõjutatult lasi mõisaomanikest Buxhoevdenite perekond peahoone rüütada moekasse kuube. Sakmelised karniisid, astmikfrontoon fassaadil ja tagaküljel, efektsed nurgatornid ja raidkivivapp peaukse kohal olid kantud Inglimaal levinud Tudori stiili tuultest. Kuid Pädastes sündis ka midagi unikaalset. Samal ajal kerkinud abihoonete (viljaait, tõllakuur, meierei ja puutöökoda) ehitamisel kasutati kohalikke maakive, mida dekoreeriti peakivist nurkadega. Paekivi ja maakivi kombineerimist sellisel moel tuntakse „muhu stiilina“.

Sajakonna aastaga on muutunud vabaõhukultuur

Mõisarahvas käis ikka peauksest ja külguksi kasutasid pikemalt peatuvad külalised ning teenijaskond. Praegu sisenetakse hotelli kunagise külaliste sissepääsu kaudu, peauks avaneb üksnes erilistel puhkudel. Üks põhjus on see, et hotellikülastajate voorimine võiks halvasti mõjuda mõisa „pärlile“ – originaalsele aaderdatud vaheseinale – kui ka pargimaastikule. Minevikus oli peaukse ja mere vahele jääv pargiosa vähetähtis, seal askeldas teenijaskond ja tänini säilinud tiigikesi kasutati „külmiku“ asemel. Härrasrahva elu käis aga maja põhjaküljel, kus asusid nii veranda kui teemaja. Ühele siniverelisele ei tulnud pähe võtta päikest ja sarnaneda „põllutöölisele“.

Õhuline nagu suvemõisale kohane

Mõisa sisemus oli üsnagi klassikaline. Anfilaad süsteemil, keskne koridor ja mõlemale küljele jäävad ruumid, põhinev hoone olnuks üsna pime. Hoone kaasajamistel on kasutatud rohkelt klaasi. Vestibüüli ja restoraniosa vahele jääb klaassein, talveaed valmis samast materjalist. Siin sai piike ristatud muinsuskaitsega. Omal ajal asus seal puidust veranda, millest pole midagi järel. „Kui midagi pole säilinud, siis me ei pidanud õigeks seda vana moodi ülesehitada,“ selgitab Pädaste üks omanikke Martin Breuer. „Kui toona olnuks võimalik kasutada ka nii suures ulatuses klaasi, oleks talveaed kindlasti tehtud sellest materjalist“, usub ta. Rohke klaasikasutus toob restoranina kasutuses olevasse ajaloolisse saali rikkalikult valgust, mida on meie kliimas alati napib. Ka mööbel on saalist talveaiaks ülekasvavasse ruumi valitud õhuline ja kerge. Philippe Starcki ikoontoolid mõjuvad interjööris läbipaistvalt, justkui olematult.

Originaalsed fragmendid

Moodsas klaasist talveaias kohtab ka originaaldetaile, nagu Peterburis valatud sihvakad malmpostid ja väljapuhastatud kivipõrand. Saali ja vestibüüli vahelise seina avamisel tulid päevavalgele pilastrid, mille vahele paigutati nüüd klaas. „On võimalik, et kaks ruumi olid ka algselt avatud“, arvab M. Breuer. Teisele korrusele viiv, kulunud astmetega trepp on samuti sajakonna aastane. Üksnes käsipuu pulgad vajasid väljavahetamist. Hotellitubades näeb avatuna palkseina.
Autentset väärtust ei oma vintskapid. Pädaste mõis on kahekorruseline vaid keskosas, kus paiknevad rõduga varustatud sviidid, küljed on aga ühekorruselised. Katuseakendega luksushotellitube just ei müü, räägib M. Breuer. Vintskapid võimaldasid teha enamikule tubadest normaalsed aknad. Gaudiliku käekirjaga aknad mõjuvad siseruumis romantiliselt ja koopalikult, isegi neogootilikult, tõsiküll katusemaastikul silmatorkavamalt kui mõni teine lahendus.

Kollektsioneerimiskihk aadliaegadest tänapäeva

Baltisaksa aadlikke iseloomustas kollektsioneerimiskihk. Välismaalt toodud antiikesemete-meenete kogudest räägitakse legende tänini. Sama joont on jätkatud ka tänases Pädastes. Uhkusega näitab M. Breuer oma perekonnale kuulunud lühtrit 17. sajandist, Barcelona antiigipoest soetatud 18. sajandi tooli või Brüsselist leitud kahe sajandi vanust kaminat. Kunstiarmastajad-kogujad on mõlemad Pädaste omanikud.

Hotellikülastajate lemmikuks on aga kaks kelmikat aktsenti saalis. Austria kunstnik Heinz Joleni lühter mängib osavalt söögririistade teematikaga. Lühtriks on „seotud“ teesõelad, jäätisepokaalid ja noad-kahvlid. Teine leid on tassikujuline käepide. M. Breueri sõnul meeldib see külastajaile niivõrd, et sinna armastatakse tippi jätta.

Muhundus

Muhundusega astuti sisse ka peahoonesse. Originaalset stukki säilinud ei ole, aga mõnda laenurka sai tehtud „muhumustrilist“ stukkdekoori. Keskne koht kuulub selles moonile. Muhumaa saksapärane nimi Mohn, tähendabki tõlkes mooni. Rahvamustreid leiab ka hotellitubade tekstiilides. Läbiv on looduslähedane joon, naturaalsed materjalid ja lihtsus.

Renoveerimise saaga lõpp

Pädaste omanikud Imre Sooäär ja Martin Breuer on kulutanud mõisaansambli renoveerimisele 12 aastat. Kunagisest uhkest häärberist olid 1990. aastate keskpaigaks alles üksnes varemed. Nõukajal sees olnud hooldekodu hülgas selle peale katuse sissevarisemist. Ärakolimine oli lihtsam kui midagi parandada. Pädaste mõisa edukas renoveerimine ja üleeuroopaline tunnustus näitab, et ka varemeis mõisahääbrerist saab teha igati moodsa hotelli.

Pädaste mõis

Ehitusaeg: 1875 peahoone, 1879-90 abihooned
Mõisaansambli restaureerimine: 1996-2008
Restaureerimisarhitekt: Katrin Etverk
Sisearhitektuur: Imre Sooäär, Kärt Kukkur


Tekst: Aale Kask
Fotod: Pelle Kalmo