Trepikoda tervitab tulijat

Vana maja trepikoda on kui salalaegas – paotad ukse ja ootad üllatusega, mis silme ees avaneb. Isemoodi põrandakivid, trepikäsipuud ja uksed on ajastu vaimu kandvad detailid. Millele tähelepanu pöörata, et restaureerimistööde käigus miskit hinnalist kaotsi ei läheks, räägib muinsusspetsialist Oliver Orro.

Kui palju peegeldab trepikoda maja ehitamise ajastut?

Peegeldab kindlasti. Uhkeid treppe ehitati muidugi juba keskajal ja renessanssis, aga võimsad trepid ilmuvad Eesti arhitektuuripilti ikka barokiperioodil, näiteks mõisahoonetes. Trepikojad selle sõna kitsamas tähenduses ilmuvad aga koos kortermajade tekkimisega 19. sajandil. Korterelamu puhul oli just trepikoda, kui üldkasutatav ruum see, millele püüti anda võimalikult esinduslik kujundus. Isegi agulimajades näeb püüdu trepikoda kuidagi ajastu maitsest lähtuvalt dekoreerida, lisada kasvõi üks ilmekas ehitusosa või detail. Tihti on ajastule omased stiilitunnused märgatavad pisiasjades: millised on postkastid, lülitid, valgustid, uksekäepidemed, trepikäsipuu kuju, akende raamijaotus, trepipodestide kahhelplaadid jne.

Millest oleneb ajalooliselt trepikoja kujundus? Milliseid eri tüüpe on võimalik eristada?

Igas jõukas majas oli vanasti kaks trepikoda, esindus-ehk peatrepikoda, mida kutsuti „paraadna” ja tagatrepikoda või köögitrepikoda, mida nimetati ka „mustaks sissepääsuks”. On selge, et peatrepikojad olid tavaliselt esinduslikumalt kujundatud, tagatrepikojad on tagasihoidlikumad. Tagatrepikojad, mis olid mõeldud eeskätt teenija jaoks, jäävad tavaliselt hoovi poole ja kuigi need on võrreldes tänavapoolsete peatrepikodadega palju hämaramad ja ahtamad, on ka siin oma võlu – just köögitrepikodades on palju põnevaid elemente, mis kannavad endas ehedat vana maja hõngu, näiteks avanevad siia tihti teenijatubade ning sahvrite siseaknad ja tuulutusluugid, põnevad on mitmesugused kojakapid, kus vanasti harvem kasutatavaid köögiriistu, aga ka toitu hoiti, sest tagumine trepikoda oli enamasti külm, seda ei köetud ja toiduained seisid siin hästi. Just tagatrepikojast pääseb enamasti ka keldrisse ja pööningule, sest tänavapoolse trepikoja kaudu liikuval härrasrahval polnud sinna ju õigupoolest asja.
Trepikoja ilmet mõjutab eelkõige see, kui palju uksi sinna avaneb, ehk siis kui mitu korterit korrusel on. Suurte korteritega esinduspuumajades on üsna tavaline, et korrusel on algselt olnud ainult üks suur korter. Hiljem, 20. sajandi alguses hakati majja paigutama enamjaolt siiski kaks suuremat korterit korruse kohta. Seevastu 20. sajandi alguse töölismajades on tegu hoopis koridoripõhise planeeringuga. Trepikoda on sellises majas koridori lõpus ning tema äärde jäid ka maja elanikele ühised kuivkäimlad. Aga ka sellistes majades on tihti väga ilusad trepid pidulike treitud pulkadest balustraadidega, mida nii lihtsast majast ei oskakski oodata. Hilisemates nn. Tallinna majades koondub trepikoja ümber tavaliselt 3-4 korterit. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil hakatakse esmakordselt ka jõukamates majades eraldi köögitrepikodadest loobuma. Päriselt kaob see alles nõukogude ajal.


Eramu & Korter
Fotod: Tallinna Kultuuriväärtuste Amet