Vineeri teine tulemine

Kadri Tarbe Pärtelpoeg
sisearhitekt

Vineer on ammu tuntud materjal, mis viimasel ajal on justkui uuesti avastatud. Siiani on seda tugevuse ja stabiilsuse tõttu kasutatud ehitus- ja alusmaterjalina, nüüd armastatakse vineeri aga spetsiifilise välimuse ja naturaalsuse pärast.

Vineer on mitmekordne õhukestest puidukihtidest kokkupressitud puitplaat, mille paksus sõltub kihtide arvust. Sellest tuleneb vineeri serva huvitav triibulisus ja pindade ühtlane faktuur. Vineeri on painutatuna kasutatud palju mööbli, eriti toolide valmistamisel, nüüd on selle teine tulemine seinaplaatide, aknalaudade, uste, vaheseinte, kappide ja muu nn korpusmööbli näol.

Tavaline vineeripuit on kask, mille süü on tänu puidu lõikamise meetodile rahulik ja ühtlane. Kasele on omane natuke läikiv ja jahe välimus: see on põhjamaine ja karge. Kasevineer on loomulikuna hele, kuid seda on võimalik ka peitsida või katta toonitud lakiga. Tasub kaaluda, kas kasutada matti või läikivat lakki. Samas oleks huvitav näiteks valkjas või lausa mustas toonis peitsitud vineerkilpe kasutada kord mattide, kord läikivatena.

Peitsides või toonides võiks teha eelnevalt proovitükke, et oleks kindel, kuidas lõpptulemus välja näeb. Osa toone, tihti just sinakad ja pruunid, võivad suuremal pinnal muutuda n-ö poriseks, nii et oleks otstarbekas kasutada õppinud abimeest. Võib-olla tasuks ka tooni valikul loobuda pruunidest, mõnele teisele puiduliigile omastest toonidest või teha seda siis juba niisuguse enesekindlusega, milles on väljakutset. Kasevineerist ei saa ei palisandrit ega mahagoni, nii et kui teha, siis julgelt.

Kuna vineer on ühtlane, tihe ja kuidagi väga kaasaegne materjal, siis sobivad sellele lihtsad ja varjamata kinnitus­viisid. Seinapaneelid võiksid olla näiteks kruvikinnitustega läbi plaadi, lükanduste riputused nähtaval. Selge materjal tahab selget lähenemist.