Roostetav legomaja

Tabasalu pangapealse roheluse sisse varjunud betoonmaja on kui klotsidest kokku pandud legomaja, mille iga tükk on isesugune. Betoonelementidest eramu tükke käis kokku lugemas arhitektuuriteadlane Karen Jagodin.

Selle maja puhul võiks jutustada mitut viimaste aastate jooksul valminud eramutele nii iseloomulikku lugu: seda, kuidas oli buumiaeg, arhitektidel palju tööd, ehitajaid raske leida, tarneajad igavesed; seda, kuidas maja ehitamise aeg venis pikemaks kui alguses osati uneski ette näha. Kuid tegelikult on olulisi lugusid selle maja juures ainult üks. See, millest kõik alguse sai ja see, kuhu kõik välja jõudis – materjalivalik.

Väga harva juhtub nii, et maja tellijal pole loodava suhtes mingeid ettekujutusi. Enamasti on see, mida me soovime, seotud enda kogemusega. Seetõttu tundub üsna loogiline pärida omanikult, kelle maja on valminud betoonist, miks just sellest materjalist? Vastus on kiire tulema – et propageerida betooni kui ehitusmaterjali mitmekülgsust ja võimalikkust igas arhitektuurižanris. Olles ise seotud materjali tootmise ja kasutamisega, anti alguses arhitektile küll vabad käed ise otsustamaks, millest maja peaks valmima, kuid üsna pea jõuti koos ühisele otsusele, et selleks materjaliks peab saama betoon. Kui aga juba betoonist, siis võiks kasutada ka kõiki variante, mida materjal võimaldab: erinevatest viimistlusvariantidest konstruktsiooniliste eripäradeni.

Betoonelementidest valminud eramu on seega justkui legomaja, kus klots klotsi haaval on läbi joonistatud iga maja detail. Kuna betoon jäi viimistluspinnaks ka interjööris, tuli elementide projekteerimisel arvestada ka koheselt kõikide pistikupesade ja juhtmetega. Seetõttu võib maja valmimisprotsessi pidada pika ja põhjaliku eeltöö kiireks lõppmänguks: kui elemendid juba valmis joonistatud ja valatud, võttis kohapeal nendest maja ehitamine vaid mõned nädalad.

Kargelt hall betoonpind on küll esteetiliselt väljakutsuv, kuid mängulisemaks saab betooni kasutamise muuta selle koloreerimisega. Tabasalu eramu puhul on nii sise- kui välisviimistluses läbivaks tooniks roostepunane, mis saavutati betooni rauasulfaadiga töötlemisel. Teiseks põhitooniks kujunenud valge tekkis aga hoopis isemoodi eksperimendi tulemusena: algidee oli teise korruse välisseinad toonida vasksulfaadiga roheliseks, kuid liialt erk tulemus pesti happega maha. Tulemuseks kirgasvalge seinapind.

Tekst: Karen Jagodin
Fotod: Kalle Veesaar


Pikemalt juba ajakirjas nr. 3-2009...