Toomas Volkmanni paralleelmaailm

Vanamuusikaansamblist lavakasse, fotograafiast sisekujundusse – sellised hüpped pole võõrad Toomas Volkmannile, kelle loodud koduinterjöörid on ühed omanäolisemad ja selgemini äratuntavamad. Disainiloolane Kai Lobjakas pani kirja, mis meelel ja keelel.

Toomas Volkmanni ampluaa loojana on lai. Kindlasti on avara maailmapildi kujunemisel äärmiselt oluline senine tegevus erinevates valdkondades. Nii on ta näiteks laulnud Hortus Musicuses ja õppinud Merle Karusoo käe all lavakas. Tänaseks tiirleb ta inimeste teadvuses ilmselt eelkõige fotograafina, viimasel ajal on aina enam olnud kuulda tema võitudest ruumikujunduses.

Oma põhitegevusena näeb Volkmann ise ikkagi fotograafiat. Fotode lavastamine on ju ka tihedalt ruumitaju ja keskkondade loomisega põimunud tegevus, kindlate rakursside, vaadete otsimine ja leidmine. Ent tal on õnn olla fotograaf, kelle jaoks saab üks selle tööga kaasnev paralleelmaailm aeg-ajalt reaalsuseks.

Ruumiga eksperimenteerimise kogemuse sai Volkmann kunagises üürikorteris vabu käsi võttes, kus ootamatud ja intensiivsed värvivalikud andsid võimaluse ruumi paremini mõista ja julguse edasi tegutseda. Huvi interjööride vastu akumuleerus tähelepanu pälvinud tulemuseks 2001. aastal koostöös Kätlin Öllukiga Carmen Kassile Eestisse kodu kujundades. Sellest ajast peale kinnistus temast ka kuvand kui ruumiloojast. Laiemalt on räägitud tema enda kollektsionääriliku kirega loodud kodust. Tänavu sügisel pälvis ta Kadriorgu kujundatud korteri eest konkursil Disain ja elukeskkond 2009 sisearhitektuuri preemia. Ta ongi jäänud just kodude kujundamise juurde ega tegele ühiskondliku, avaliku ruumiga.

Tema loodud interjöörid nõuavad kasutajalt ja vaatajalt teadmisi ja laia silmaringi.

Tekst: Kai Lobjakas
Fotod: Toomas Volkmann

Pikemalt juba ajakirjas nr. 4-2009...