Kodukino muudab elutoa filmisaaliks

Videoplaatide kiire levik on põhjustanud Eestiski kodukinoaparatuuri ostulaine. Mida selline tehnika endast õigupoolest üldse kujutab ja millist osta?

Tegelikult pole siin midagi ületamatult keerulist ega ka suurt – lihtsamal juhul mahub kogu kodukinosüsteemi aparatuur ühte paraja suurusega pappkasti.
Süsteemi südameks on paljukanaliline helivõimendi või resiiver. Sellesse «kasti» on reeglina sisse ehitatud ka ruumiheli saamiseks vajalikud dekoodrid. Võimendi sisendisse on ühendatud või samuti samasse korpusesse mahutatud DVD-mängija, väljundisse aga kõlarid ning teler, mida võib asendada projektor.

Sosin korrektselt kuulda
Tänapäevased kodukinovõimendid on 5-8-kanalilised, sellele vastab siis ka paigaldatavate kõlarite arv. Põhikomplekti kuulub kaks esi- ja kaks tagakõlarit ning keskkõlar. Paljudel juhtudel täiendab neid veel eraldiseisev bassikõlar. Kokku kuus kõlarit ehk nn 6.1 süsteem
Keerulisemate variantide puhul lisandub veel üks või kaks lisaheliallikat, kuid kuna DVD-plaatidel olev heliriba on tavaliselt arvestatud just 6.1 ruumihelile, pole sedasorti komplektid eriti levinud.
Heli salvestamisel võidakse kasutada eri töötlusmeetodeid ning seetõttu tuleks ostes pöörata tähelepanu, milliseid neist konkreetne aparatuur toetab. Enimkasutatavad on Dolby Digital ja DTS, kuhugi pole kadunud ka Dolby ProLogic. Seda, kas hangitav aparaat neid standardeid toetab, saab välja lugeda esipaneelile kantud sümbolitest või kasutusjuhisest.
Teine oluline näitaja on võimendi väljundvõimsus. Suur võimsus pole vajalik mitte (naabri) kõrvade lõhkumiseks, vaid selleks, et kodukinosüsteem suudaks ühtviisi korrektselt kuuldavale tuua nii sosina kui ka tuumaplahvatuse kõma.
Odavate komplektide kastidele trükitud mitmekilovatiseid reklaaminumbreid ei tasu uskuda, need on saadud väga suurte moonutuste juures. 100 W reaalset muusikalist võimsust kanali kohta näitab tegelikult väga võimsat süsteemi, väiksemasse ruumi piisab täiesti 30-50-vatisest võimsusest kanali kohta.

Vajadusel saab puudujäägi kompenseerida suurema bassikõlariga, kuna põhiosa võimsustarbest langeb kinohelis just bassisagedustele. Seetõttu ongi bassikanali võimendi sageli ehitatud mitte põhivõimendi, vaid just kõlari korpusesse, kus ruumi laiemalt ning jahutusprobleemid väiksemad.
Pildi näitamisega tegelev osa kodukinost on viimasel ajal oluliselt standardiseerunud ning selle kvaliteetki on märgatavalt paranenud. See, mis veel paar aastat tagasi oli kättesaadav vaid tippmudeli hankijale, on nüüdseks jõudnud odavatesse DVD-mängijatesse.

Seadmetel regioonipiirang
Ka komplektidesse sisseehitatud mängijaile pole suurt midagi ette heita. Ostes tuleks silmas pidada seadme regioonipiiranguid ning lisavõimalusi. Kõige mugavam on muidugi omada regioonipiiranguta aparaati, mis mängib maha suvalise DVD-plaadi.
Samm tagasi on multiregionaalsed seadmed, mis saavad hakkama kahe või harvem ka kolme regiooni tarvis toodetud salvestistega; tarbija seisukohast kõige nadimad on vaid ühele regioonile lukustatud seadmed. Kahjuks ei kuulu Eesti ametlikult koos «arenenud Euroopaga» 2. regiooni, vaid näiteks Venemaa ja Mongooliaga ühes kambas viiendasse, mida tuleb huvipakkuvate filmide ja/või tehnika hankimisel arvestada.
Lisavõimalustena suudavad DVD-mängijad maha lugeda näiteks CD- ja MP3-vormingus muusikaplaate ja mitmesuguseid pildiplaate. Veel tuleks uurida, kas on võimalik kasutada isekirjutatud DVDsid.
Siin ei saa arvestada, et tuntud kaubamärk tagab muretu elu – sageli on just suurtel elektroonikatootjatel kõikvõimalike «isetehtud» plaatide mahamängimise tugi piiravate lepingute tõttu (mille teiseks pooleks on filmitootjad) puudulik.
Kodukino hankimisel tuleks kriitiliselt üle vaadata oma võimalused selle ruumi osas, kuhu aparatuur paigutatakse. Kui filme hakatakse vaatama väikeses toas, pole põhjust soetada väga eksklusiivset tehnikat - selle potentsiaal ei pääse niikuinii mõjule. Igati mõistliku kodukinotehnika saab tuppa tuua ka suhteliselt väikese kulutusega.