Aed suurte puude, kivikülvi ja kaskaadiga

Pool tosinat aastat tagasi alustas maastikuarhitekt Kersti Lootus Maarjamäe servale väga omapärase aia rajamist ja täna võib selle töö vilju juba nautida.
Koostöö Inglismaal aiandust tudeerinud maja perenaisega, kes on väga loodushuviline, tunneb taimi ja teab, kui kiiresti nad kasvavad, kujunes meeldivaks ja viljakaks, nendib maastikuarhitekt.

Selles aiaprojektis täitusid paljud tulevase aia omaniku unistused - ta sai oma kose, kiviaia, rosaariumi, lillemuru, paviljoni, basseini ja terrassi, suurte puude aluse varjulise ala.

Ühelt poolt võimaldas eriline reljeef mitu tsooni rajada, teisalt oli 12% kaldteega aias vaja luua võimalus, kuidas normaalselt väravast majani jõuda. Selleks tehti tugimüürid ja kivikattega roobastee, mille ranget vormi pehmendavad võnk-pärgenela ja tanguutia elulõnga puhmad.

"Ma pean tunnistama, et mulle meeldib kavandada niisuguseid objekte, kus olulist rolli mängivad arhitektoonilised rajatised, meeldib mitmekesiseid pinnavorme ära kasutada ja neid esile tuua. Selles aias on väga pilkupüüdev kaskaad," kõneleb Kersti Lootus.

Kaheksameetrise kõrguste vahega veetrepp näib esmapilgul loodusliku kosena, tegelikult tagab vee ringluse korralik veeprojekt, pumpade ja filtrite süsteem. Vesi voolab alla mööda graniidi tugevusega kivimit - porfüüri. Kodumaist paekivi pole niisuguses projektis arukas kasutada, sest see ei pea vastu külmumistsüklitele ning hakkab kahjuks pragunema, nendib arhitekt.

Kaskaadi ümber on istutatud ligi paarkümmend sorti sõnajalgu, kurerehi, helmikpööriseid, hostasid ja astilbesid, puude alla, kus muru hingitseks vaevaliselt, on pandud kasvama pinnakatteid - kold- ja iminõgeseid, kopsurohtusid, valdsteiniaid, kurerehasid jt.

Päikesele avatud peenrais lokkavad oma täies ilus kollased iirised, võhumõõgad, erivärvilised lupiinid jt suvelilled. Kahju, et tänavu talvel tegi pakane roosidele liiga, kurdab perenaine. Samuti on kõrreliste read hõrenenud. Veel eelmisel suvel lokanud sinkjashalli kaerandi "peenrad" on praktiliselt kadunud.

Sellel krundil oli väga palju kive. "Need on väga tänuväärsed elemendid, nendega kompositsioonide loomine on põnev mäng, aga kui nende jalad ja seljad ja näod on leitud ning kenasti ühte suunda vaatama seatud, ongi kompositsioon paigas ja aed kohe mahuliselt olemas. Taimede istutamise järel tuleb umbes kolm aastat oodata, kuni hakkab pilt kujunema," räägib Kersti Lootus. Kivide vahel kasvavad sõnajalad ja kadakad, siin on istumiskoht.

Suurele territooriumile on maastikuarhitekt plaaninud mitu mere vaatamise paika. Avaras aias võib nagu pargis ringi jalutada, puhata jalga muruplatsil või otsida päikesevarju suurte puude all.

Aed peab ümbritseva loodusega harmoneeruma. Mida kaugemale elamust, seda looduslikum kujundus peaks olema, arutleb Kersti Lootus. Just niisuguse ürgse mulje jätab see Maarjamäe nõlval asuv suurte puude ja kividega kaunis aed. Tegelikult peaks üldmulje just selline jäämagi, nagu poleks aias inimkäsi eriti midagi teinud.

Fotod: Andras Kralla