WC ajalugu

WC 5000 kirjut aastat: hügieeni tõus ja langus ning moodne, lõhnatu kõrgetehnoloogiline WC
Veel mõnda aega tagasi viidati tualetile kui “maja väiksemaile toale”. Selle fraasi kinkis maailmale Sir Winston Churchill vastusena soovimatule kirjale. “Kallis Härra, ma olen parasjagu maja väikseimas toas ning teie kiri on minu ees. Peatselt on see minu taga.” WC on koht, kus me kõik peame regulaarselt käima, soovitatavalt üksi ja märkamatult. Vaatamata liberaalsusele ning avatusele, millega me inimkehast tänapäeval räägime, on tualettruum ning seal toimuv jäänud suletud kohaks ning tabuteemaks, millest avalikult ei räägita. Vaid mõned üksikud isikud, nagu näiteks filmirežissöör Quentin Tarantino või kuulus fotograaf Helmut Newton, on julgenud näidata Hollywoodi suurkangelasi, nagu John Travolta, või väljakutsuvates rõivastes naisi WC-d kasutamas, paraku kõigest stilistiliste vahenditena. Sellegipoolest jääb WC iga inimese eraasjaks. Samas, kui vaadata WC ajalugu, taipame, et see ei ole alati nii olnud.

Muinastsivilisatsioonide esimesed tualettruumid ja kanalisatsioonisüsteemid
On palju vaieldud selle üle, kas esimese veekloseti lõid indiaanlased, hiinlased või sumerid ning kas see leidis aset 4000 või 5000 aastat tagasi, kuid jäägu see ekspertidele lahendada. Sellegipoolest on kindel üks asi: kreeklased kasutasid tualette ja töötavat kanalisatsioonisüsteemi juba aastal 2500 e.Kr. ning 1000 aastat hiljem võtsid roomlased tehnoloogia üle ning arendasid seda edasi. Cloaca Maxima (“suur äravool”), Vana-Rooma kanalisatsioonisüsteem oli kuni 3 m lai ning rohkem kui 4 m kõrge. Mitmed eramajad ning üldkasutatavad hooned olid ühendatud selle süsteemiga, mis viis heitvee Tiberi jõkke. Roomlased ehitasid ka latriine, mida kasutasid ainult rikkad. Latriinid ehitati nii, et neid saaks kasutada mitu inimest korraga, ja neid kasutati ka äriasjade arutamiskohana. Soolvees leotatud käsnad, puuvillast või riidest ribad asendasid tualettpaberit.

Keskaja algelised käimlad
Rooma impeeriumi langus tähistas ka varajase sanitaarkultuuri surma. Kesk-Euroopas järgnesid kehahügieenile sünged aastad: keskaeg sõna otseses mõttes haises jubedalt ning puudusid vesiklosetid ja kanalisatsioonisüsteemid. Inimesed vastasid looduse kutsele õues või väljastasid ekskremendid lihtsalt rentslisse. Tualetid seinasüvendite või nn garderoobide kujul olid haruldased. Enamasti oli põrandas lihtsalt auk, mis juhtis väljaheited õue. Esimene üldkasutatav tualett ehitati Londonis 15. sajandil ning see mahutas korraga kuni 130 inimest. Niinimetatud peldikupuhastajad loopisid ekskremente labidaga põldudele, kogumiskaevudesse, jõgedesse ja ojadesse. See tava tekitas surmavaid haigusi, epideemiaid ja katke.

Moodsad vesiklosetid
Uusaja koidik tõi kaasa ka uue ajastu alguse WC jaoks. 16. sajandi lõpus leiutas inglise luuletaja Sir John Harington esimese moodsa vesikloseti oma kuulsa tädi, kuninganna Elizabeth I jaoks, kuid Haringtoni kaasmaalased tögasid ja võtsid seda halva naljana ning vaatamata täpsele juhisele, kuidas vesiklosetti ehitada ja kasutada, unustati see peagi. Möödus umbes 200 aastat, kuni inglise leiutaja Alexander Cummings aastal 1775 leiutas S-kujulise äravoolutoruga vesikloseti, mis on kasutusel ka tänapäeval. Tema leiutis patenteeriti ning 19. sajandil sai Inglismaast ehe vesikloseti kodumaa.

Hügieeni demokratiseerimine Saksamaal
19. sajandi teisel poolel avastasid teadlased nagu Louis Pasteur, kes uuris baktereid ja patogeene, seose hügieeni ja tervise vahel. See suurendas nõudlust hügieeni järele kogu Euroopas. Aeg oli küps keraamikatootja Villeroy & Boch’i jaoks. Alates 1870ndatest aastatest kasutati avalikes saunades, eravannitubades ja haiglates kergestipuhastatavaid ja hügieenilisi plaate. Pesutarbed olid tootevalikus olnud juba kümneid aastaid ning keisrite ja kuningate, näiteks Wilhelm I või Ludwig II (“hullu kuninga”) tarbeks valmistati eritooteid.

Spetsialistina keraamika alal mõistis ettevõte meeletut potentsiaali sanitaartoodete turuosas, mis tegeles vannitubade, valamute, WC-de ja kahhelkividega. 1871. aasta müügiaruannetest on näha, et Mettlachi ja Dresdeni tehased tootsid ka pissuaare. Tänu sellele, et töötati välja materjale ja tootmismeetodeid, näiteks savi valamine, sai võimalikuks tööstuslik tootmine. Niinimetatud šamott mängis siin olulist rolli: erinevalt tavapärastest savinõudest ei muundu see põletamisel praktiliselt üldse. Tänu selle uudse materjali kasutuselevõtule õnnestus Villeroy & Boch’il 1899. aastal toota suurel hulgal sanitaartarbeid, mis olid hinna poolest kättesaadavad suurele osast rahvast.

Tootekirjeldus “tervishoiupotid” demonstreerib väga hästi, kui tihedalt sanitaartooted ja tervis tol ajal seotud olid. Hügieeni demokratiseerimine oli alanud ning Villeroy & Boch oli andnud selleks üliolulise panuse. Sellegipoolest, vaatamata üldsuse teadlikkusele vannitoa ja tualettruumi mugavuse ja hügieeni kohta ei olnud 1950ndatel aastatel paljudes korterites veel WC-d ning parimal juhul oli kõigest pesemisruum. WC asus tihtipeale aias, keldris või, kui rääkida maapiirkondadest, siis ka tallis. Vana hea keraamiline ööpott oli hindamatu ning seda hoiti magamistoas voodi all. Olukord muutus Saksamaal alles siis, kui kogeti 1960ndate majandustõusu, mis tõi kaasa uute ning odavate toodete turuletuleku.

Tänapäeva moodsad tualetid
Veel 20. sajandil peeti tualette eelkõige funktsionaalseteks esemeteks. Kuid see arusaam muutus peagi ning tarbijad hakkasid nõudma rohkemat, kui lihtsalt praktilisust. Vannitoast sai “elamise” tuba ning koht, kus end taastada ja mõnusalt tunda. Luigi Colani, moemaailma enfant terrible, astus esimesed sammud 1975. aastal revolutsioonilise vannitoalahenduse väljatöötamisega Villeroy & Boch’i jaoks. Esmakordselt paluti disaineril uurida vannitoatooteid ning seega ka WC-d. Colani keskendus indiviidi vajadustele ning lõi sanitaartooted ergonoomiast lähtuvalt. Ta pidas tualettruumi ülioluliseks, kuna mugavus ja puhkamine olid tähelepanu keskmes ning ta lõigi pehmeid, ergonoomilisi vorme.

Tänapäeval võib tarbija valida suure hulga erinevate vormide, värvide ja lisamugavuste vahel. Lai tootevalik hõlmab põrandal seisvaid ja seinale paigaldatavaid WC-sid mida saab valida vastavalt ruumi planeeringule ning isiklikule soovile. On ka mitmeid erinevaid WC ja veepaagi või seinataguseid paigaldusi, mis varjavad vee pealetõmbamise seadet. Muude alternatiivide hulka kuuluvad ühe auguga WC-d keraamilise astmega või allaloputamise WC-d, millel on otsepääs U-kurvi veele.


Innovaatika aitab luua suuremat mugavust tualettruumis
Viimaste aastate jooksul on avalikustatud suur hulk leiutisi, mis suurendavad mugavust vannitoas ning eriti tualettruumis. Disainerid ning insenerid on oma tähelepanu pööranud sellele, et kasutada ökonoomsemalt vett, looduslikku ressurssi, mille varu pidevalt väheneb. Kui varem oli tualetis vee peale tõmbamiseks vaja üheksat liitrit, siis praegu piisab 6 kuni 3 liitri vahemikku jäävast veehulgast. CeramicPlus on keraamiline pinnaviimistlus, mis tänu oma ülihõlpsale hooldusele aitab vähendada vajadust nii vee kui ka puhastusainete järele. ActiveCare’i antibakteriaalne kate aitab veelgi suurendada sanitaartoodete hügieenilisust, kuna aitab piirata bakterite kasvu. Juba ainuüksi Saksamaal kasutab rohkem kui kümnes miljonis kodus mitu inimest üht tualettruumi. PurAir’i WC tõi kaasa uue taseme tualettruumimugavuses. Kasutusel on integreeritud tehnoloogia, mis võitleb halva lõhna vastu. Kuigi teie võite pidada seda absoluutseks mugavuseks, siis tegelikkuses töötab disainerite ja inseneride loov mõistus palavikuliselt, et uusi lahendusi pakkuda!


Gustavsberg Eesti OÜ
Aadress: F.R Faehlmanni 6, Tallinn
E-mail: info@gustavsberg.com
www.gustavsberg.ee