Juugendihõnguline südalinnakorter

Maja, mida tosina aasta tagusest kohati varisemisohtlikust olukorrast oli võimalik veel üles ehitada, pidi oma tulevikku väärt olema. Küllap oligi – tänu praegu „sitiks” saanud asukohale ja arhitekt Jacques Rosenbaumile. Veel sajand pärast ehitamist võib sama plaanilahendust mugavalt kasutada ning imetleda, kuidas päike päevaringi tehes ruume ühendab ning jagab.

Valikud, mida saab teha vaid üks kord
Halvemaid ja paremaid aegu näinud hoone on läbi ajaloo säilitanud oma põhiolemuse: õhulisuse ja avaruse, peaaegu et avatuse, kui moodsatele avatud ruumidele mõelda. Põhiplaanilt väga terviklik, peaaegu ruudukujuline korter on samas väga privaatne: naaberkorterit võiks kuulda vaid vannitoa ja esikuseina kaudu, aga püstpalkidest ehitatud ning krohviga seest ja väljast kaetud maja on üllatavalt vaikne. Lisaks veel suurepärane sisekliima talvisel keskkütteperioodilgi: looduslike materjalidega kaetud puumaja õhk ei muutu tuhkkuivaks.
Moodsaid sisustusajakirju vaadates tekkinud kiusatusi kõike moderniseerida, rekonstrueerida ja renoveerida kaaluti siingi, aga enamaltjaolt jäeti need kõrvale. Muidugi, remondiks vajalikku raha pole kunagi ülearu. Aga see oli vaid üks põhjus, miks jäeti välja vahetamata kõik vähegi kõlblikud vanad põrandad, miks püüti võimalikult säilitada vana krohvi ega peetud vajalikuks kõiki aknaid kiiresti välja vahetada.
Veel üks kiusatus – teha luksuslikust kuuetoalisest kaks kaubanduslikku väiksemat korterit – jäi samuti kõrvale austusest originaali ja selle kaunite proportsioonide vastu. Mis siis, et hoone tagatrepp, mida mööda omal ajal teenijatüdruk keldrist puid ja kartuleid tõi, on nüüd pea sama kena kui paraadsissekäik.
On üks väga tore ütlemine: saja-aastase maja saab alles saja aastaga. Ja kui kild killu haaval selle maja kõik komponendid alates katusest kuni põrandate ja krohvini välja vahetada, on tulemuseks hoopis üks uus maja.
Vana maja põrandakriuksu peab muidugi selles elades ka veidi armastama, enesega vastuollu minemata.

Uue aja korrektiivid
On siingi tehtud iseenesestmõistetavaid ja hoone seisukorrast tulenevaid uuendusi: välja tuli vahetada pudedaid torusid, lõplikult läbipehkinud põrandajuppe ning talasid. Kus vana krohvi päästa polnud võimalik, sai seegi uuendatud. Ühtlasi taastati nn peegelvõlvid – lae ja seina ümarnurgad, mis õhu ruumis ringluses hoiavad.
Tsaariaegne, veel “Revelis” valmistatud voolumõõtja vahetati mõne aasta eest küll välja, ent samast ajast pärit lülitid võis väikese remondi järel ka uude vooluringi ühendada. Jäi ka teenijakell söögitoa seinal…
Mõistagi on muutunud ruumide ülesanne, võrreldes ehitamisaegsega: kunagi oli kõige suurem ja päikselisem magamistuba, mis nn puhastest ruumidest väikese koridorisopiga eraldatud, planeeritud lastetoaks. Sinna kõrvale jäid veel köök ja tilluke teenijatuba.
Nüüd on see tänu eraldatusele ja vannitoa naabrusele parim paik magamistoale. Teenijatoast on saanud majapidamisruum, mis varsti samuti köögi osaks saab. Noortele sobivad aga elutoast avanev väiksem magamistuba ja esikust avanev kabinet – hea endal ja sõpradel tulla-minna.
Endine pidulik, seinalaiuste verandaakendega söögituba on võtnud üle töötoa rolli. Siia mahuvad nii raamaturiiulid ja töönurk kui ka suur diivan, mis on hea lugemispaik ja ase öö peale jäänud külalistele.
Köök on endisega võrreldes ruumi juurde võitnud: sellega ühendati kõrvalolev päiksepoolne sahver, ja kunagine puupliit on juba ammu välja lõhutud. Praegusel tosinal ruutmeetril mahub pika laua taga ka sõpru võõrustama. Kiusatused ruumi rohkem elutoa suunas avada on ikka lõppenud käegalöömisega: siis oleks see juba üks hoopis teine tuba teise meeleoluga. Avatud elutoauksest tulvab nii hommiku- kui õhtupoolikul nii palju päevavalgust, et köögis ei teki kitsikustunnet. Aga kui õhtune teleprogramm pole kõigile ühtviisi meele järele, saab ust sulgedes jälle kööki eralduda.

Stiilide segamine saabus õigel ajal
Milline on see „õige” ajalooline kihistus ja stiil, mida järgida ning jätta, kui tuleb valida vana ning uuema vahel? Ajaloolaste seas valitseb juba ammu põhimõtteline tolerants: iga järgmine stiil pole ilmtingimata eelmisest parem ega halvem, ja kõige vanem pole ilmtingimata ainuväärtuslik. Ka läbi aegade muutunud ja meieni jõudnud tervik võib olla väärtuslik.
Nii pole selle maja renoveerimisel püütud üheski korteris iga hinna eest taastada 1913. aastat, mil siin kõik asukad pidid olema end juba mugavalt sisse elanud. Vana ning uue koosmäng ei pea olema stiilipingutus, vaid asjade loomulik kulg. Nii on siin lustiga alles jäetud näiteks nõukogude ajast pärit kristallkroonlühter. Mööblitki on kogutud, mõeldes mitte konkreetsele stiilile, vaid eelkõige sobivatele materjalidele ja proportsioonidele. Ja tundele, mis asjad endaga kaasa toovad – ka siis, kui ei kuulu omaenda minevikku. Nii ostetigi siia vanavaraärist just samasugune kummut, kui oli kunagi maavanatädil, aga söögilauatoolid on omaaegsed hitid, millega paljudel seostuvad ühesugused mälestused.

Kas teate, mis kurjad keeled räägivad? Ma olen valmis peaaegu uskuma: uus ooperiteater olevat jäänud ehitamata mitte hõlmikpuu, vaid ühe lasteaia pärast, mis praegugi Kosmose kino taga õdusat rahu naudib. Just seal olevat käinud KGBlaste järelkasv.
Mine püüa tuult, aga ühe külje pealt on mul tulemuse üle väga hea meel. Tänu tollele ehitamata jäänud kultuurikantsile jäi toona alles üks teine killuke kultuuri, tänavaserv, mida 80ndail põlglikult kõdurajooniks kutsuti. Ja osalt õigusega.
Seal aastaid lammutusele määratud majades elanud inimestel oli võimalus karastuda tingimustes, kus vesi voolas torudeta mööda seinu alla; ülakorruse vann, millel jalad läbi põranda vajunud, lösutas kõhuga linoleumil; põrandapragusid tihendati plastiliini kui ainsa kättesaadava materjaliga... Seal ma elasin, kui saabus uus hea ilmakord ja kõik toonased asukad asusid oma ühiskorteri tube erastama.
Oli ilus kevadpäev, kui värske eraomanikuna avatud aknal kõõlusin ja mõttes tulemust hindasin. Siis langes pilk maja sõjas kannatada saanud aknaraamidele ja ripakil piirdelaudadele ja veetorudele ja ma sain korraga aru, et lisaks ruutmeetritele olin omandanud veel mõndagi, millele polnud kunagi mõelnud.
Algas pikk tee läbi keeruliste otsingute ajal, kui ehitusmehed rääkisid, et „kõik teevad tänapäeval nii” ja soovitasid elegantsele majale jaotusteta plastaknaraame ja siledat raudust.
Tark õpib teiste kogemustest, aga kui neid ei ole, tuleb oma naha peal harjutada. Nii me siis proovisime koos naabritega kätt küll värvieemalduse, küll lubivärvide, küll ehitusjärelevalve alal. Saime hulganisti kogemusi, üheskoos kujunesid uued arusaamad ja tundsime rõõmu tulemusest, mida pole kahju sõpradega jagada.

Tekst: Eve Veigel
Fotod: Aavo Leemets
www.kodu-aed.ee/est/kodu/