KULDIGA – PÕHJAMAADE VENEETSIA

Kui soovite Riia suurlinliku juugendi ja Jurmala veepargi kõrval näha hoopis teistsugust Lätit, külastage Kuramaad, soovitab arhitektuuriajaloolane Liina Jänes. Eriti elamusliku matka saate, kui sõidate ühe otsa maad mööda ja teise Saaremaa-Ventspilsi liinipraamiga.

Fotod: Tõnu Sepp

Kuramaa (läti keeles Kurzeme) on nii Läti kui ka Vana-Liivimaa läänepoolseim ajalooline piirkond. Selle keskmes asub võluv väikelinn Kuldiga. Kuldiga on Kuramaa vanimaid ja kaunimaid linnu. Muuhulgas oli see omaaegse Kuramaa hertsogiriigi esimene pealinn. 17. sajandi keskel valitsenud hertsog Jackobi valitsusajal muutus Kuramaa mõneks ajaks sedavõrd tugevaks mereriigiks, et omandas koguni kolooniaid, näiteks Aafrikas ja Lääne-Indias. Alles 1918. aastast, mil kuulutati välja Läti Vabariik, kuulub Kuramaa Läti koosseisu. Omal ajal on Kuramaa piiskopkonnale kuulunud ka Ruhnu saar.

Kuldiga vanalinna kirjeldus algab sarnaselt teiste keskajal asutatud linnade kirjeldustega punased kivikatused, kaootiline tänavaterägastik, tänaseks kaitsealune vanalinn. Kuid Kuldigal on midagi, mida ei leia naljalt teistest sellistest linnadest ei Lätis ega mujal Euroopas. See on väga mitmekesine looduskeskkond nii linnas sees kui selle ümber. Majade vahel on kanalid nagu Veneetsias! Kõik on küll väiksemas mastaabis, kuid seda sümpaatsem. Nõjatud üle reelingpiirde ja vaatad, kuidas vesi kohiseb vundamentide vahel. Kõik need veed voolavad kokku Venta jõkke. Üle selle troonib Kuldiga sümbol – majesteetlik punane tellissild tööstusrevolutsiooni aegadest (1874), mis koos Euroopa kõige laiema joaga (249m) on linna maamärgiks ja ikooniks.

Meie mõistes veel küllalt puutumatu ja üles vuntsimata vanalinn koosneb valdavalt puithoonetest. Linna peatänavaks on Liepaja tänav ja see on jalakäijate päralt. Seal jalutades saab ülevaate kõige erinevamatest arhitektuuristiilidest 17. kuni 20. sajandini, samuti näeb kummalisi kaasaegseid lahendusi nagu suured vitriinaknad. Kuldigale iseloomulik võte on suured väravad majade vahel tänavajoonel, mida pole küll palju järel, kuid mida majaomanikud on tasapisi hakanud taastama. Nõukogude aja pärandit on Kuldigas väga vähe. Kuigi 1948. aasta generaalplaan nägi ette linnakeskuse rekonstrueerimist ja massilist majade lammutamist nagu paljudes nõukogude võimu alla jäänud ajaloolistes linnades, ei viidud Kuldigas midagi sellist ellu. 1969. aastast on Kuldiga vanalinn riikliku tähtsusega arhitektuuri-, arheoloogiaja linnaplaneerimise mälestis. Väärtuslike hoonete säilitamisel on Kuldigas meist väga erinevaid probleeme. Näiteks kogu see majade vahel liiklev veehulk on romantiline vaadata, kuid mõjutab otseselt hoonete säilimist. Ka vihmavee ärajuhtimine ja kanalisatsioon on Kuldigas esimese järgu murelapsed, seda oli näha paduvihma ajal, kui lisaks kanalitele voolasid „jõed” ka tänavatel.

Noor linnaarhitekt Jana Jakobsone, kes kirjutab doktoritööd Kuldiga linna arenguperspektiividest, räägib, et 2004. aastal lülitati Kuldiga vanalinn UNESCO maailmapärandi nn. nominentide nimekirja just linnavalitsuse pikaajalise töö ja soovi ulemusena. Enne seda tuli läbi viia mitmesuguseid programme, üritusi ja uurimistöid. Seda kõike võib uskuda, teades, et Kuldiga linnapea Edgars Zalans on samuti arhitekt(!) ja vanalinn nende suurim prioriteet. Ilmselt on väikelinnas (Kuldigas elab umbes 14 tuhat inimest) need protsessid hõlmatavamad ja eesmärgid selgemad, samas ka majanduslikult keerukamad. Kuid just selle viimase tõttu sihib Kuldiga linnavalitsus aktiivselt UNESCO nimekirja, sest see tähendab ühtlasi suurt võimalust turismitööstusele.


Jana Jakobsone,
KULDIGA LINNAARHITEKT
Kuldiga ajaloolise keskuse autentsena säilinud kultuuripärand, selle terviklikkus, linnaplaan, hooned ja detailid muudavad selle väga võluvaks ja erinevaks teistest Läti või Euroopa linnadest. Kuldiga on säilitanud oma identiteedi, ruumilise struktuuri, majad ja iseloomu tänaseni. Linna arengustrateegia on säilitada kultuuripärandit – ajaloolist linnakeskust ja looduskeskkonda selle ümber. Arengut planeerides peab arvestama rinevate riskiteguritega, mis kaasnevad kultuurikeskkonna säilitamise ja arendamisega.

Praegune linnade kiire areng ja elanike soov oma elukeskkonda kaasajastada muudavad selle teema väga aktuaalseks. Oluline on muuta kogukonna teadmisi ja kultuuripärandi väärtuste mõistmist. Investorid tahavad ehitada moodsat keskkonnaga mittearvestavat maja, kuid selle tulemusena võib kahaneda linna kui terviku kultuuriväärtus. Kuldiga ajaloolises linnakeskuses tuleb leida tasakaal põhimõttel „mitmekesisus stabiilsuse kaudu” ja see ellu rakendada, sest linn vajab nii olemasolevate väärtuste hoidmist kui ka majanduslikku arengut. Eesmärk on luua harmooniline linnakeskkond, mis tähendaks olemasolevate ressursside otstarbekat kasutamist, kohalike traditsioonide väärtustamist ja maa-ala ratsionaalset kasutamist.

Linnaplaneerimine on muutuv protsess, kus toimub pidev areng. Planeeringud ja kontseptsioonid muutuvad. Oluline on mõista linna arengu eesmärke ja integreerida sellesse kõik protsessid.Kuldiga linnavalitsus saab aru vanalinna väärtusest ja selle säilitamine ning arendamine on linnavalitsuse üks prioriteete. Püüame ära kasutada teiste riikide kogemusi hoonete inventeerimisel, avalikkuse kaasamisel, arengute planeerimisel ja rahastamisel. Praegu kehtivad kogu linnas ühesugused ehitusreeglid. Plaanis on töötada välja eraldi ehitusmäärused erineva iseloomuga piirkondadele. Vanalinna kaitseala on umbes 71 ha suur ja seal asub umbes 350 maja. Vaja on hinnata hoonete tehnilist seisukorda, inventeerida, koostada majapassid ja andmebaas ning koostada praktilised tegevuskavad, mis põhineks nendel inventeerimismaterjalidel.

www.solness.ee