ÖKOMEELSETE DUO

Eesti Arhitektide Liidu viimasele eramunäitusele jõudis arhitektide duo, Laur Pihel ja Tauno Aadma, koguni kahe majaga. Ühe katusele oli külvatud muru, teise puhul rõõmustas ehe palkarhitektuur. Looduslähedased materjalid ja traditsioonilised tehnikad käivad kaasas teistegi majadega. Päris ökoarhitektideks mehed end ise ei pea, pigem ökomeelseteks.

Mis Teid kokku viis?

TA: Arhitektuuritudengitena tegime Kunstiakadeemias kursusetööd ja juhtusime seda tegema Lauriga kahasse. Me ei tahtnud teha tavalist kooli, vaid midagi põnevamat ning valik langes Steineri koolile. Siis tekkis omavaheline vaimne tõmme.
LP: Meenub, et enne seda tegime koos vaatluspraktikat Pärnus. Meie teemaks olid liivakastid ja puuriidad. Viimased olid nii lummavad, et mäletan, kuidas käisin mööda linna ja nägin vaid neid. Peale ülikooli lõpetamist jäi koostöösse väike vahe. Esimese majani jõudsime 1999. aastal.
TA: Järgmine aasta on meil väike juubel.

Esimesest majast peale on Teie sümpaatia kuulunud puidule?

TA: Üks betoonmaja küll on, mida kustume ise kivi mere ääres. Teised on puidust. Vaatame naturaalsete ja looduslike materjalide poole ja püüame neid maksimaalselt kasutada. Meile nad lihtsalt meeldivad. Me ei ole teiste materjalide vastu, lihtsalt kui võimalus on... Muidugi pilvelõhkuja puhul mõtleme kindlasti midagi muud välja.
LP: Muidugi oleme puitu püüdnud erinevalt kombineerida. Päris palkmajast kuni mustrilise laudisega fassaadini.

Taotlete materjalide ehedust, päris palki ja traditsioonilised tepitud nurki. Kust te leiate tuge oma lahendustele?

TA: Laur on seotud Hiiumaaga, kus on ta lapsepõlvekodu. Nii mõnegi projekti oleme välja mõelnud seal. Ei saa öelda, et midagi otse üle võtame, pigem on see idee. Lihtsus ja arhailisus, mida Hiiumaa taluarhitektuuris on rohkem võrreldes Saaremaaga.
LP: Me teeme sellist koledat ilusat arhitektuuri. Tavainimesele võib esmapilgul tunduda kole, aga kõik on tundlik ja sobiv.

Kahe maja puhul olete kasutanud murukatust, kuidas see meie kliimas hakkama saab? Ja kaua kulub ühe korraliku puhmaku saamiseks?

TA: Meie oleme katusele "külvanud" mitte muru, vaid erinevaid sorte ja värve kukeharju, mis on rasketes tingimustes kõige paremini vastupidavad ja "tagavad" erinevatel aastaaegadel erivärvilise väljanägemise. Mätaskatus, mõtleme intensiivset murukatus-rohekatust, on üks meie lemmikuid! Kui ekstensiivse rohekatuse puhul on huumusekihi paksus 3-7 sentimeetrit, siis mätaskatuse puhul paarkümmend sentimeetrit. Mätaskatus on nagu "heinamaa" katusel ja see katus on tõestanud ennast nii Norra rasketes klimaatilistes tingimustes kui ka ajalooliselt Eestis maakeldrite puhul. Katuse lõplikuks "valmiskasvamiseks" läheb paar aastat, esimesel aastal tahab see väetamist ja hooldamist. Taimemati puhul on katus kohe valmis.

Kas Teid võiks nimetada ökoarhitektuuri viljelejateks? või hoopis alternatiivseks?

TA: Mina ei pea meie arhitektuuri "ökoarhitektuuriks" tänapäeval sellele sõnale antud tähenduse poolest. See "ökomeelne" on muidugi hea sõna ja sobib meie arhitektuuriga küll.
Alternatiivne pole küll meie arhitektuuri kohta õige sõna. Veel ei ole, võib-olla tulevikus jõuame "nii kaugele". Pigem omanäoline. Mis seal salata, ta ju erineb veidi "peavooludest" ja on pälvinud ka kriitikute karmi hinnangut, kuid samalaadseid asju (küll teise "näoga") tehakse nii Eestis kui mujal maailmas. Ja palju "hullemaid"-heas mõttes.

Peate Te ise oma arhitektuuri pigem keerukaks või elatavaks?

TA: Arhitektuuri puhul on alati valik lihtsa või keerulise vahel. Arhitekti peen kunst on näidata, et maailm on võrratult suurem ja valikute rohkem. Parim ei pruugi olla see, mis on naabrimehel.
LP: Arvan, et meie majad on lihtsad ja neis on hea elada. Me pole püüdnud luua jube huvitavaid ruume, mis elamisruumina võivad olla väsitavad. Kuid mitte ka ülearu igavaid. Samamoodi nagu väsitab ülihuvitavus, hakkab häirima ka liigne lihtsus. Püüame olla rahulikud, mitte igavad.

Kuidas Teie arhitektuur mõjub keskkonnas?

LP: Sobituvad, ei kakle ega trügi naabritega. Samas on isiksused.


Tekst: Aale Kask
Portree: Meeli Küttim