Artikkelit ja uutiset

Sotsialistlik suveõnn Haabneemes

Kui Nõukogude-ajal oli pisike maalapikene aiamaja või suvilaga ainsaks pääseteeks korrusmaja kitsast korterist rohelusse, siis tänaseks on paljud toonased tüüpprojektide järgi valminud majakesed ümberehitatud või lagunemas. Kinnisvaratrende trotsides suvitab üks pere uuel hool vanemate ehitatud suvilas, kus peod peetakse siiani baariletiga kaminaruumis.

Arhitekt: Kalju Luts
Valmimisaasta:1973

Süsteemne suvitamine

/.../ „Võõrastav on ka vaadata, kui kauni aiamaja kogu ümbrus on kasutatud kartuli-, porgandi- ja kapsamaana. Aianduskooperatiivide loomise peaeesmärk pole mitte selles, et linlastele köögiviljamaad anda, kus piiramatult kurke-kapsaid kasvatada võib. /.../ Muidugi pole kellelgi midagi selle vastu, kui krundil oma pere tarbeks ka mõned juurviljapeenrad on. Kui aga kogu maad tootmispinnana kasutatakse, kaotab krundi omanik palju: mõnusa maal puhkamise asemel muutub ta oma peenramaa orjaks. Seda tuleks vältida. /.../ Neid, praegu humoorikana mõjuvaid noomitussõnu jagab Arvo Veski 1971. aastal raamatus „Suvemajade ehitamine“. Väikehoone rajamist kooperatiivi loomisest detailise hooneehituseni kirjeldav väljaanne oli suunatud neile õnnelikele, kes töökoha ja/või tutvuste kaudu pääsesid suvilaomanikuks (Nõukogude aja lõpuks oli Eestis 100 000 suve- või aiamajapidajat). Seega vajasid nad suvila püstitamiseks hädasti oskusteavet.

Õieti oli 1960-80ndatel aastatel rajatud Tallinna magalate korteripugerikest, aga ka teistest Eesti linnadest nädalavahetusteks rohelusse põgenemiseks sovietsüsteemis kolme tüüpi tsoone. Ülal kirjeldatud aianduskooperatiivi krundiomanike vabadus oli piiratud 0,2 hektari suurusele krundile, millel 25m² maja. Suvilakooperatiivi liikmeile lubati küll 40m² maju, kuid porgandipeenra harimise rõõmust jätsid kehtestatud normid suvilaomanikud ilma. Kolmanda võimalusena eskapismiks lõid Läände põgenenutest, küüditatuist ja linna ning kolhoosikeskustesse ümber asunuist „üle“ jäänud talud. Tüüpiliselt olid seal elanikeks 1960ndatel tärganud vanavarakultusest haaratud intellektuaalid. Oma suuremas privaatsusevajaduses kirjanikud-kunstnikud on sellise puhkuseviisiga andnud olulise panuse taluarhitektuuri ja Eesti maastikupildi säilimisse.


ERAMU & korter
Tekst: Maris Kerge
Fotod: Kalle Veesaar
http://www.solness.ee/eramu/index.php?gid=26&id=1041

Lisätty: 26.08.2009