Stiilid, mis jätnud jälje – talumööbel

Olid ajad, mil tool oli talus haruldane ja seda tehti tavaliselt vaid pulmakingiks, selleks ajaks pidi olema külatislerilt tellitud ka kaasavarakirst.
Vähe on Eestimaal keskeas mehi, kes autoratast ei oska vahetada, pole teinud puutööd, tegelenud ehitamisega, ühesõnaga on meistrid mitmel alal. Ja pole ka imestada, sest näputöö tegemine on meil geenidega veel sees (kui kauaks?). Ega muidu siis paljud perekonnanimed ametimehi tähenda, nagu näiteks Sepp, Mölder, Rätsep, Kingsepp, Puusepp jne.

Eks talumees püüdis oma tarbeks tööriista ja vajaliku kodusisustuse ikka ise teha. Lihtsa vormiga ja vähene mööbel lubas nii toimetada. Istumiseks kasutati pikka pinki, mis sageli oli kiiludega lõhestatud poolik puutüvi, kirvega silutud, oherdiga puuritud aukudesse kinnitatud oksatüükad jalgadeks.

Magamiseks võeti põhukott külje alla ja nii sai pingist ööseks voodi. Söögilaud oli mitmest laiast lauast, risti põõnadega kokku pandud plaat rist- või postjalgadel.

17.–18. sajandil olid toolid tuntud küll mõisates ja lossides, hiljem ka kõrtside sakstekambris, aga talumajja jõudsid esimesed neist alles 1830. aasta paiku.

Nii haruldane mööbliese nagu tool tehti tavaliselt pulmakingiks, ristivanemad tõid selle ristilapsele või sünnipäevalaps sai selle aja kohta vägagi hinnalise kingituse. Tool telliti tislermeistrilt, sest selle valmistamine nõudis juba rohkem oskusi ja paremaid puutööriistu.

Sageli olid meistriteks samad mehed, kes mõisale mööblit tegid, ehk mõisatislerid. Need olid tavaliselt linnas väljaõppinud mehed, siis karmide tsunftiseaduste eest maale pagenud ja sellega “tsunftijänese” nime teeninud. Andekad talupoisid õppisid nendelt ametit ja nii tekkisid külatislerid, kes talust tallu käisid, kaasas riistakott, ja vajalikku majakraami valmistasid.

Üks ese, mis igal isal tuli oma tütrele külatislerilt tellida, oli kaasavarakirst. Vanima teadaoleva ja seniajani säilinud talukirstu valmistamise aastaks on 1724.

Tegelikult oli kirst esemete hoidmiseks Egiptuses kasutusel mõni tuhat aastat enne Kristuse sündi ja see sarnanes Eesti katuskaanega kirstuga 19. sajandi algupoolelt. Näiteks 15.–16. sajandi Itaalia majapidamises oli tavapäraselt 6–10 kirstu erinevate kaunistustega: pulmakirstud moraliseerivate piibliteemaliste maalingutega, rohkete nikerduste ja suguvõsa vapiga perekonnakirstud, rikkamatel koguni üleni lehtkullaga kaetud või intarsia e puumosaiigiga kaunistatud.

Eesti talukirst valmistati tavaliselt okaspuust ja kaunistati profiilsoonte ja erikujuliste täketega. Lõuna-Eestis oli tavaks kirstudele maalida lilleornamentikat või kaunistada puidupinda aaderdamisega. See tähendab, et värvidega püüti järele aimata näiteks intarsiat.

20. sajandi algus tõi muutusi talumajade ehitamisesse. Korsten, puupõrandad, suuremad aknad, krohviga silutud seinad, isegi tapeet, olid tavapärased uue maja ehitamisel. See võimaldas sisse seada nn puhta kambri, kuhu oli vaja “linnalikku” mööblit, kummutit, riidekappi, voodit, lauda, toole, peeglit jne. Oli talumehi, kes nende valmistamisega ise toime tulid, aga tavapäraselt telliti töö meistritelt.

Et kapi või kummuti tegemine oli töömahukas, siis rändmeistritele see enam ei sobinud. Linnades ja külades tekkisid tisleritöökojad, mis oma toodangut ka laatadel müüsid, peamiselt küll toole. Suuremad tööd, nagu riidekapp ja kummut, telliti otse meistrilt ja põhjuseks nagu tänapäevalgi abiellumine või elukoha vahetus.

Iga selliselt valmistatud ese oli omanäoline, olenemata sellest, et käepidemed, lukud-riivid ostis meister linnapoest ja see oli vabrikutoodang. Mida aeg edasi, seda suuremates kogustes valmistati mööblit ka vabrikutoodanguna.

1920.–30. aastatel tegutsesid Eestis kohalikke olusid arvestades suured mööblitootjad, nagu Lutherma vabrik, a/s Massoprodukt, V. Puistama mööblitööstus, Birk ja Wunderlich, ja sadakond tisleritöökoda üle Eesti.

1940. aastal suuremad mööblivabrikud natsionaliseeriti, tisleritöökodade omanikud, kes üldjuhul olid ise head meistrid, saadeti külmale maale ja sellega lõppes ka üks ajajärk Eesti tislerikunstis.


Mati Raal
AS Tsunftijänes