Viis viga mida tavaliselt naine teeb kui valib lapsele lauda

Vaieldamatult on emad need kes põhiliselt teevad otsuseid kui küsimus puudutab nende lapse õppeprotsesse alates lasteaiast kuni gümnaasiumi lõpuni.
Loomulikult teeb ema neid otsuseid oma parima arusaamise kohaselt, sõltumata sellest, kas ta on ennast kurssi viinud või mitte kõikide vajaminevate aspektidega rahuldamaks oma LAPSE vajadusi.
Siinkohal tahakski kirjeldada enamlevinud vigu mida emad sellises situatsioonis teevad.

Võtame näiteks pere kelle laps (või kaks või kolm...) läheneb koolimineku eale või peale suvepuhkust läheb järgmisesse klassi ning oleks aeg mõelda ümberkorraldustele.

Siit hakkavadki peale vead mille tagajärjed võivad ilmneda alles aastate pärast - rühivead, nägemise kurnatus, peavalud, sallimatus õppimise vastu jne.


Viga nr 1.
Mitte midagi ei võetagi ette!
“Sest-mina-ju-sain-kooli-lõpetatud-ilma-oma-lauata” õigustusega; pealegi “ütleb” statistika, et väga suur number poisse teeb oma koolitükke köögilaua taga (ema valvsa pilgu all!) ning sama suur number tüdrukuid “õpib” oma voodis (seda tegi ka ema!).

Viga nr 2.
Minnakse kõige lihtsama vastupanu teed.
Astutakse sisse esimesse mööblipoodi, ostetakse esimene silmahakanud laud ja ongi küsimus “lahendatud”! Võimalike tagajärgede peale mõtlemata.

Viga nr 3.
Laud peab “sobima”!
Kas siis “mõõtudelt” sellesse nurka või nišši kuhu ta “sobib”; kas siis “eritellimusel” erikujuliselt, et sobituks “meie” muu mööbliga; kas siis mingit kummalist värvi või kummalisest materjalist - kõik ikka selleks, et meile “sobiks” kas põrandavärvi, kardinate, tapeedi või millegi muuga.

Viga nr 4.
Sisekujundaja kirjutas ette!
Vabandan ette kõikide sisekujundajate ees, aga praktikas on seda tihti ette tulnud, et silmale ilus vaadata mööblitükk ei kannata funktsionaalsuse mõttes kriitikat.

Viga nr 5.
Aitab lapsele lauast küll!
Lapsele eakohane, ergonoomilistele kriteeriumitele vastav laud on paraku vaid üks osa süsteemist, millega saame kindlustada sobiva “töökoha” õppivale lapsele, suurendada tema motivatsiooni teadmiste omandamisel ja rahulolu protsessi suhtes. Ka laud üksi on kõva sõna, aga kuidas on olukord tooliga (töökoha ergonoomilisus algabki tegelikult toolist!)? Valgustusega? Õpikoha asukohaga toas? Jne, jne.

Need on enamlevinud küsimused mis vajaksid läbimõtlemist kui laps on “ootamatult” saanud nii vanaks, et varsti vaja kooli minna või on käsil kodus ümberkorraldused, mille käigus tahaks parandada ka õppurite tingimusi.

Ah jaa - kas siis mehed ei tee vigu? Teevad küll ja see on nende ainuke viga - nad lihtsalt EI PÖÖRA “sellistele” küsimustele tavaliselt tähelepanu, sest naine otsustab ju!

PS. Enne kui otsustad, kirjuta meile aadressil info@informatic.ee - ehk leiame koos parema lahenduse!