Tuba volbrist kolletamispäevani

Isetehtud pergola on lihtne ja mugav juurdeehitis, mis muudab õueruumi hubaseks, pakub inimestele varju ja taimedele tuge. Nii arvavad Virpi ja Markku Peltonen, kes elavad Soomes Turu linnas Aura jõe suudmealal.

Perekond Peltoneni kodu on keset sõbralikke eramaju väikesel nurgapealsel krundil. Kui peres kasvab kamp hullavaid retriivereid ja noorukieas poeg, käib igas vanuses sõpru ja perenaise taimehaigus süveneb aastatega, siis peavad peremehe kuldsed käed aitama kogu masinavärgil tõrgeteta toimida. Pereisa Markku ehitas siseruumidele lisaks maja kõrvale pergola, tänu millele aed ja õu said juurde uusi kasutusvõimalusi. Meeleolukas nurgake tegi kogu pere igapäevase elukorralduse märksa mitmekülgsemaks ja mugavamaks.

Sõna saavad tegijad

„Tahtsime õue kaitsta nii külma meretuule kui ka möödujate pilkude eest. Kreekas puhkusereisil jäid meile hinge sealsed pergolad, kus Vahemeremaade elanikud õhtusööki nautisid. Tahtsime endale samasugust. Meie maja on küll üldilmelt Soomele tüüpiline, aga fassaadi katab valge krohv ja uksed olime juba varem kreeka-siniseks värvinud. Õueala oli samuti varasemast betoonkivisillutisega kaetud.

Planeerisime pergola koos väikese kasvuhoonega, mille kõrval on ürdiaed. Sealne salvei, lavendel ja paljud teised maitsetaimed on toodud Eestist. Ostsime need Tallinnas Tiiu Vainsaare aianduskauplustest ning tema ja Mercedes Merimaa korraldatud Eesti aiareisidelt.
Pergola ümber kasvab teisigi Eestist toodud taimi, kes Soome kliimas kuidagiviisi toime püüavad tulla. Meie pirnipuu on küll vanast Soome rannikualade sordist, aga kirsi- ja ploomipuud on Eesti päritolu. Elulõngad tõime Taavi Kivistiku juurest Roogojalt. Viinapuu saime naabrilt, kes on oma viinamarjadest isegi veini teinud. Meil kannab ta ka hästi, aga meie kuivatame oma marjad rosinateks. Seina mööda ronib ülespoole veel metsviinapuu.

Pergola seina taga kasvavad vanad roosisordid, osa neist samuti Eestist, põhiliselt Paide puukoolist ja Türi lillelaadalt. Aias kasvavad ka mõned lahetagused pojengid, üks toodud Pärnust sõbranna Hille aiast.

Aiamööbel on kas immutatud puidust või tiikpuust, see seisab läbi aasta õues. Pergola laes ripuvad vanaonu tehtud „kroonlühtrid“, mis on õues veidi rooste läinud ja niiviisi vanema ilme saanud. Kinnitasime nende külge jõuluküünlad, et aiatuba veidi pidulikumaks muuta.

Algul me pergolale plastkatet peale ei pannud, tegime vaid puitsõrestiku, mõeldes, et mets-viinapuu ja elulõngad ronivad peatselt mööda seinu katusele. Aga siis tuli meil tahtmine ka vihmaga väljas istuda, nii et vajasime söögilaua ja toolide kohale mingit lage. Läbipaistev plastkate ei varja valgust, peab tuult ning ei sega ka metsviinapuul seinalt katusele ronimist.

Pergolas saab istuda veel septembri sügisõhtutelgi, sest kate hoiab ja peegeldab tagasi põrandaplaatidesse salvestunud soojust. Sügispimedust leevendavad peale jõulutulede ka küünlad ja laternad.“

Kuidas teha?

Selle pergola mõõdud on 3x8 m. Laiuse (3 m) määras plastkatteplaadi standardmõõt, pikkust saab soovi järgi vähendada või lisada. NB! Katus tee kindlasti kaldega (min 10-15 cm), et vihma- ja lumevesi ära valguks.
Õuetoa põrand peaks olema kas plaatidega sillutatud või terrassilaudadega kaetud.

Vajad:

* Immutatud puitu:
Tugipostideks 10x10cm prusse pikkusega 230 cm.
Katusetaladeks 5x10cm prusse (paigalda maapinnaga serviti).
Seinte- ja katusesõrestikuks 45x20mm hööveldatud puitu.
* Lainelist läbipaistvat plastkatet (3 m pikkused plaadid).
* Postide tugijalgu (murusse pikk teravik ja plaatide peale lühike T-kujuline).
* Kruve ja kindlasti akutrelli.


Kodu-aed.ee
Tekst: Virpi ja Markku Peltonen, Piret Veigel
Fotod: Piret Veigel
www.kodu-aed.ee/est/order/?newsID=6710