Artiklid ja uudised

SISEKUJUNDUSE STIILSED SEITSMEKÜMNENDAD

Augustikuuni on Tartu ülikooli raamatukogu kohviku fuajees avatud näitus „Sisekujunduse seitsmekümnendad“, mis esitab ülevaate 1970. aastate ühiskondlike ehitiste interjööridest. Tartust hüppas läbi Urmas Oja.

Jah, sisekujundus on kaduv kunst. Ruumikulissina, selle lähteaura moodustajana püsib see vaid veidi kauem kui ruumis aset leidev eluteater ise. Seoses nõukogude aja vahetumisega iseseisvusperioodi vastu on toonast, tegelikult ju lähimineviku arhitektuuri ja sisekujundust eriti hoolikalt hävitatud. Karin Hallas-Murula koostatud ja Mart Peri kujundatud planšetistik näitab kujukalt, milline tase valitses 1970. aastate ruumikujunduses. Küsimust „miks see kõik kadunud on?“ ei pea näituse koostajad ise esitama. See tekib olnud ruume mõttes külastades automaatselt.

Seitsmekümnendate sisekujunduse avapauguks pakub näitus Viru hotelli interjööre, kus saavutatud uus tase oli paralleelideta. 1970ndaisse jäid olulised olümpiaehitised, mis pidid juba ametlikult demonstreerima nõukogude sisearhitektuuri kõrget taset ja originaalsust. Väiksemates linnades kerkis siis suisa ulmelisi ehitisi, mille sisu polnud vähem ebamaine. Näiteks Rapla KEK ja Pärnu KEKi linnak, mis on vürtsitatud kunsti ja supergraafikaga.

Seitsmekümnedatel valmisid mitmed juba 1960ndail alustatud suurehitised, nagu näiteks uus Raadiomaja, mille valge saal (sisekujundus Aate-Helin Õun ja Väino Tamm, Enn Põldroosi seinapannoo „Raadiolill“) on hetkel tänamatult kasutusel arhiivihoidlana. Rapla KEKi hoone sisemuse eest sai Aulo Padar 1977. a sisekujunduse aastapreemia ning tänu vähestele vahenditele on see maja Raplas seni üsna originaalilähedases seisus.

Kahjuks ei saa seda aga öelda enamike teiste toonaste kuumade objektide kohta. Viru ruumikujundustest on uued omanikud täiesti armutult üle sõitnud. Pirita Purjespordikeskuse originaalaurast pole ruumide osas samuti midagi alles, olgugi et see sai sisekujunduse aastapreemia sobivalt 1980. Üks efektsemaid interjööre asus kindlasti Tallinna Peapostkontoris, mille ruudukujulisse plaani oli sisearhitekt Kirsti Laanemaa loonud maja arhitektuurist lähtuva diagonaalse jõulise liikumisega kujunduse. Selle ruumi asendanud viimistlus ei kannata taas mingit kriitikat. Näiteid võibki tooma jääda.

Miks siis hävitatakse kujukaid ruumikujundusi? Kas on need siis tõesti koledad või niivõrd ebakvaliteetselt teostatud? Või koondub nende manalateele aitamisse osa rahvuslikku viha igasuguste nõukogudeaegsete suurehitiste vastu? Eriti valusalt hakkas vabas Eestis millegi pärast mõjuma näiteks Lennujaama interjöör, mille Maile Grünberg oli kujundanud punases toonis. Efektsed ja tervikliku kooskõla moodustanud vormid peeti paremaks asendada täiesti anonüümset terminalikujundust kummardava majasisuga.

Kellel Lõuna-Eestisse asja, siis võiks kindlasti külastada veel vist viimaseid vaevalisi aastaid püsti olevat endise Sverdlovi-nimelise kolhoosi keskust Tsoorus (arhitekt Toomas Rein). Helle Gansi sisekujunduse jõulist joont on modernistliku maja varemeiski veel selgelt tajuda.

Sisekujunduse aastapreemiaid hakati Kunstnike Liidu kujundajate sektsiooni eestvedamisel välja andma 1977. a ning neid antakse välja tänini. Teine 1970ndate suur sisekujundussündmus oli näitusesari „Ruum ja vorm“. Kõik premeeritud olid väljas ka näitusel. Lisaks eksponeeriti ruumi keskel ka fragmenti 1970ndatest pärit sisearhitektuurinäitusest endast.

1970ndate sisekujunduse näitus on loogiline samm Arhitektuurimuuseumi 1960ndatele aastatele pühendatud näituse järel. Küllap võetakse ette ka 1970ndate arhitektuur, kust on suurejooneliste ühiskondlike objektide kõrval palju leida ka kodukujundusi, disainiobjekte ja ruumikunsti. Kahju, et vaid mõnekümne aasta tagustest aegadest nii vähe sisearhitektuuri alles on. Tollase perioodi sisekujundustest on muinsuskaitse all vaid Valli baar Tallinnas, mis on küll stiilne, ent on kaasaegsetega võrreldes ikka üsna tagasihoidlik. Palju muud polegi enam alles, mis muudab jätkuvalt ettevaatlikuks. Kindlasti peaks Muinsuskaitseamet lähimineviku ruumikujundusi jõulisemalt arhiveerima ja kaitse alla võtma. Väljapandud näitus tekitas igal juhul nostalgiat ka nooremas vaatajas.


ERAMU & korter
http://www.solness.ee/eramu/index.php?gid=68&id=997

Sisestatud: 02.08.2008

Sind võivad huvitada ka järgnevad artiklid

Soovitusi ja näited olulistest ning nupukatest ruumi- ja mööblilahendustest

Soovitusi ja näited olulistest ning nupukatest ruumi- ja mööblilahendustest

Hetkel, mil maailm on haaratud Covidi viirusest, viibitakse aina rohkem kodukeskkonnas: siin
töötatakse, õpitakse, kokatakse jne. Ruum, kus viibitakse rohkelt võiks igati olla mugav kasutada ning
kena vaadata. Kodukeskkonna seisukohast on vast kõige olulisem õige ruumiplaneering ehk oluline on
ruumi kasutusmugavus, seejärel õigesti valitud v. projekteeritud mööbel ning ära ei tohiks unustada
elektri- ning valgustuslahendust.

Sisekujundaja nipid VAU-efekti tekitamiseks interjööris

Sisekujundaja nipid VAU-efekti tekitamiseks interjööris

Sisekujunduses on ikka nii, et mööblikataloogide stiilis tüüplahendused on head ja turvalised, ent ometi on just väiksed vimkad ja kiiksuga sisustuselemendid need, mis teevad ühest majast või korterist kodu, rääkides selle omanike lugu. Mida aga teha siis, kui sinu kodu interjöör igatseb midagi erilist, ent sul pole õrna aimugi, mis see olla võiks? Ära muretse - meil on taolisteks puhkudeks hulgaliselt häid soovitusi! Toome sinuni mõned põnevad ideed meie sisekujundaja varasalvest.

Intervjuu Michael Hilgersiga: “Loogiline on töötada vineeriajaloo epitsentris”

Intervjuu Michael Hilgersiga: “Loogiline on töötada vineeriajaloo epitsentris”

Maris Vahter Radis Furniture’ist (MV): Peale Lutheri perekonna poolt veekindla vineeriliimi leiutamist Tallinnas asutati 1897. aastal Londonis tütarettevõtte Venesta. 1931.aastal koostöös Venestaga asutatud Isokon seevastu on saanud moodsa disaini ajalukku vineermööbliga. Isokon tootis vineermööblit koostöös selliste maailmakuulsate Bauhausi nimedega nagu Walter Gropius ja Marcel Breuer. 1930ndatel jõudis Isokonile disainida ka Le Corbusier’ büroo. Nüüd, rohkem kui 80 aastat hiljem, samuti saksa ,disainer Michael Hilgers teeb tooteid koos Radis Furniture’ga, valmistades neid Tallinnas. Michael, näed sa siin positiivset ja viljakat pinnast vineeri renessansile?

Vestlus disainer Veiko Liisiga: Ma pean loomingu jaoks aja täiesti unustama

Vestlus disainer Veiko Liisiga: Ma pean loomingu jaoks aja täiesti unustama

Veiko Liis on Eesti disainer, kes tegeleb Tallinnas tootedisaini alase tööga. Ta on loonud mitmeid tooteid, nende seas hästi tuntud kilepiimakannu. Veiko viimaste projektide seas on DIY mööblibränd Jovvut. Lisaks tootedisainerina tegutsemisele illustreerib raamatuid ja storyboard’e. Veiko viimane koostöö Radis furniture’le on LIFT-riiul, mis sai 2019 German Design Award Special Mention’i.



Et saaksid teada rohkemat disaineri tööst ja mõjutustest, rääkis Radis furniture’st Maris Vahter Veiko Liisiga Bolognas, kes, lisaks mitmetele teemadele, kirjeldab oma disainialaste tegevuste kõrval ka visiooni põhjamaisest hygge’st

vaata kõiki