Artiklid ja uudised

Minimalistlik või külluslik sisustus?

Äärmuslikult minimalistlikke kodusid on nii Eestis kui ka mujal maailmas vähe ja just seetõttu on need tähelepanuväärsed. Välismaised sisustusajakirjad pakuvad aga ka suisa barokseid sisekujundusi. Selliseid interjööre on meie kriitikud aastakümneid kirunud kui kitši ja tõstnud aujärjele karge ja selge Soome-Rootsi-Norra disaini. Jumal teab, miks meie enam oma põhjanaabritest ei hooli. Võibolla külmapelgusest? Keegi ei too reisilt kaasa põhjapõdrasarvi, vaid saabub ikka vesipiibuga. Kodudesse kuhjatud kireva kribu-krabu põhjal oleme vist suuremas hingesuguluses hommiku- ja mooramaalaste, hindude ja indiaanlastega.

Kas kujundab teile kauni kodu professionaal või kogute omatahtsi igast ilmakaarest mööblit ja nipsasju – vahe saab olla kujunduse kvaliteedis, mitte printsiibis. Võib olla ka nii, et arhitektilt tellitakse minimalistlik maja (see on tänapäeval lausa prestiizi küsimus!), aga sisekujundus tehakse ise. Ja ongi maja seestpoolt kui tare-tareke, sest elu tahab elamist.

Minimalism on hoiak
Mõned peavad minimalismi ekslikult stiiliks. Minimalism on hoiak. Nii nagu üks meist paneb vaasi ühe roosi, teine aga eelistab buketti. Minimalistlik selge ja range hoiak – vähem on parem – on oma juurtega funkstiilis. See hoiak on iidsetest aegadest saati loomuomane näiteks jaapanlastele. Maavärinaohus on nad püstitanud ikka vaid minimalistlikke elamuid. “Mida vähem, seda parem” põhimõtet eestlane ei tunne. Meile passib paremini praegune postmodernistlik mõtteviis “küll küllale liiga ei tee” või “mida rohkem, seda uhkem”. Ehk on selle põhjuseks sakste mõisatoad ja tsaarivõimu mõjud või lähimineviku defitsiidiaeg? Aga isegi meie endi looduslembesed meisterdajad, kes on toonud metsast ja mere äärest kõverikke oksi ja juurikaid, millest on nikerdatud kõiksugu imevigureid, ei ole minimalismi-usku. Metsarahvas ei tunne end avaras tühjas ruumis kaitstult.

Vastav sisekujundus
Minimalismi ei maksa seostada üksnes kõrgtehnoloogiliselt töödeldud läikivate pindade, klaasi, kiiskava roostevaba metalli, poleeritud kivi, plasti ja torumööbliga. Sama hästi võib käiku lasta musta metalli, brutaalselt töödeldud betooni, alumiiniumi, lahtised hoonekonstruktsioonid. Välistatud pole eksootiline puit, huvitava faktuuriga disaintapeedid, keraamika, erilist pinnatöötlust võimaldavad pahtlid ja värvid. Tähtis on, et need materjalid võimaldaksid mängu suurte mahtudega. Mida vähem on erinevaid materjale, värve ja vorme, seda jõulisemalt saab eksponeerida suuremaid pindu. Selleks ongi tarvis avaraid ruume, palju õhku ja valgust ning napilt sisseehitatud mööblit. Kõik segavad asjad peidetakse niššidesse ja lükandseinte taha. Tühja ruumi tõttu võivad mõjuda kunstipäraselt isegi vedelevad mänguasjad ja jooksu pealt laialipuistatud rõivad.


Psühholoogiline tagapõhi
Enamus inimestest küsib umbusklikult, kellele seda minimalismi kodus vaja on. Mingi sektantlik äärmus. Puhtalt kunsti küsimus. Kuid mis on sel pistmist inimhingega? Ja leiavad küsimusele ise vastuse: tühi kodu toibutab närvilisi töönarkomaane, arvutifriike, kõiki nn värvilise virvarriga tegelejaid, kel vaja koju jõudes silmi puhata. Õela muigega mõeldakse, et minimalismi eelistavad juuretud-pidetud kinnised inimesed, kes ei taha kodus kuulda ajaloost ega oma minevikust läbi asjade. Sellised tüübid, seejuures rikkad, on hirmude küüsis. Neil on kindlasti probleeme vanemate ja perekonnaga või üldse suhtlemisega jne. Seepärast kardavad nad eksponeerida ruumis oma elulugu. Neid häirib kõik, mis tuletab meelde hetki, mil nad tundsid end õnnelikena.


Minimalismi kaitseks
Eelnevast mõttekäigust nakatudes hakkas üks noor ja lõbus ärijuht teemat edasi arendama. Ta ise elab minimalistlikus poissmehekodus ja võib iga kell musta valgeks rääkida. Hakkaski naljaviluks halvustama inimesi, kes tõsimeeli minimalismi vihkavad. Noormees leidis, et just need on tasakaalutud ja pidetud tüübid, kui ei suuda elada kodus, kus neid ei toeta mälestustega seotud “kargud”. Või kui seal pole tundmatu lõhnaga vanakraami, mis on korjatud võõrastelt pööningutelt. “Sellised inimesed hangivad nimme luitunud-koitanud mööblit, puurivad ka ise koiauke. Nad pole kunagi seigelnud. Põnevuse asemel näitavad nad kodus megakogustes sentimentaalset pudi-padi ja suisa rämpsu, sest nad ei armasta kodu kraamida. Seintelt luuravad nende iga sammu mundris esivanemate valvsad pilgud. Euroopasse putkanud kallima kuivatatud roosid käsivad neil igal õhtul veini rüübata ja oodata. Polegi muud eluplaani, mis võiks neid või koguni teisi õnnelikuks teha.”
Noor mees läks jahvatades liiale ega soovinud oma nime avaldada. Sest tema tuttavad kontorirotid, eriti just naissõbrad, elavad just sellistes Segasumma suvilates. “Ja pole neil endil ega kodudelgi miskit viga, võrreldes minu klantsituga. Võimalik, et vastukaaluks rutiinsele tööle tahavad mu sõbrad kodus möllata.” Edasi näitas noormees ajakirjast üht oma lemmikinterjööri ja sõnas: “Nii hullu interjööri, nagu tegi üks crazy Viini kunstnik, küll keegi üle ei trumpa. On ju fantaasia tipp? Kuna mina sellisel tasemel pulli kellegi rõõmuks niikuinii teha ei saa, rahuldab mind, vastupidi, äärmuseni viidud lihtsus.”Tal oli ka tõsisem põhjus. “Armastan loodust, eriti merd. Ma ei soovi elada kolu täis vanas majas, nagu mu vanaema Pärnus, ja passida läbi õhuakna välja. Mõnulen tühjas ruumis, rahulike rütmide keskel, koledal kottistmel. Vahin binokliga läbi klaasseina kajakaid. On tõesti tunne justkui tühjal mererannal, kuhu rulluvad korrapäraselt lained. Tüünes meres ei tohi hulpida juhuslikku prahti, rannal võivad vedelda ainult mu rõivad - nagu inimesel, kes tuli ujuma. Niisugune ruumikeskkond nõuab hävimatut, seega väärtuslikku looduslikku materjali. Samas pole mul siin kullatud klosetipotti ja segisteid. Niigi on rahu majas. Kodus saan kurnatud ajusid laadida, avada seina ja valida lugemiseks raamatu, kuulata mõnusa akustikaga ruumis muusikat.”



Vaiklate elu kahe äärmuse vahel
Sisearhitektid Argo ja Katrin Vaikla on rajanud endale kaks erinevat kodu ja jagavad oma elu nende vahel nii, nagu nõuab nende rahutu loovus. Argo Vaikla: “Inimese loomuomane kodu ei ole minimalistlik. Sellistes majades ei ole tuttavaid inimlikke tingimusi, neil on olnud läbi aegade muu ülesanne. Minimalistlikke ruume on loonud tuntud arhitektid hinnaliste kunstikogude eksponeerimiseks. Ajakirjapildi juures puudub selgitus, kui palju aega veedab majaomanik kodus. Ta võib seal olla periooditi, tema päriskodu on mujal ja hoopis teistsuguse meeleoluga.”
Esmaseks põhjuseks, miks ehitada endale minimalistlik maja, on Vaikla sõnul vajadus nautida läbi klaasseina maastikku. Nii ei pea majast õue astumagi. “Sel põhjusel ehitasime endilegi äärmiselt lihtsa kodu, kus pole mõtet imetleda sisustust, mis niikuinii ei ületaks parkmetsa ja merevaate ilu. Meil avardub siseruum otse loodusesse. Nõmmele, võõraste aedade ja risu vahele pole mõtet sellist kodu rajada. Seal võiks olla lihtne kinnine majakarp, millesse tuleb valgus läbi katuse.”
Vastukaaluks minimalismile on Vaiklatel rohke majakraami ja piltidega sisustatud maakodu Vormsil – teine äärmus, kus vahetatakse vanamööbli asukohta ja värvitakse mõni asi üle. Nii on Argo ja Katrin Vaikla elu jaotatud kahe elupaiga vahel. Argo: “Kui projekteerid pidevalt teistele ruume, elad kogu aeg võõra virvarri sees, siis lõpuks tahad endale linnakodu, kus oleks kõike võimalikult vähe. Samas ei pea minimalism olema tühi, kõle ja kole, vaid ikkagi esteetiliselt nauditav, eriti kui seda toetavad kaunid loodusvaated ja sees pole kasutatud plastikut ja vinüülpõrandaid.”

Sisestatud: 24.01.2005

Sind võivad huvitada ka järgnevad artiklid

Kuidas kujundada lastetuba, mida jagab mitu last?

Kuidas kujundada lastetuba, mida jagab mitu last?

Kõik me armastame oma lapsi ning kui saaksime, pakuksime neile alati vaid parimat. Esmaklassiliste mänguasjade, arvukate raamatute ja vanemate jäägitu tähelepanu kõrval oleks igal silmateral uhke lastetuba, kus ta saaks lustida pikki õnnelikke aastaid. Paraku pole reaalsuses alati võimalik igale lapsele isiklikku tuba eraldada ja seda ainult tema tahtmiste järgi sisustada. Sageli peab võsuke jagama tuba õe või vennaga, kelle vanus ja huvid on tema omadest erinevad. Meie suur soov on aga, et iga laps tunneks end oma kodus õnnelikuna. Seetõttu jagame hea meelega meie sisekujundaja näpunäiteid teemal kuidas sisustada jagatud lastetuba nii, et kõik tunneksid seal end mõnusalt.

vaata kõiki