Moodsal ajal sünnivad moodsad kodud

Signe ja Thomas Steinerti kodu Altmetsa elamurajoonis pole mitte ainult moodne, see on kodu, mille kujundamisel oli omanikel juba esimesest hetkest peale oma kindel nägemus.

Täna võib öelda, et nad on oma nägemuse ka teostada suutnud. Maja on valminud, kuigi omanike sõnul on palju veel teha. Siia-sinna kunstitöid lisada, luua aed, milles esialgu kasvavad vaid mõned puud, mis krundil asunud metsast kasvama jäänud.

Selles suhtes ongi Altmetsa võrreldes teiste, lagedale väljale rajatud elamuarendustega pisut eelistatumas seisus, et kruntidele on jäänud puud ja kõrghaljastuse sirgumine ei nõua aastatepikkust ootamist. Samuti ei vaata kõrvalkrundi hoone aknad otse sinu õuele, sest männipuud on vahele jäänud.

Kui pereisa Thomas Steinert pilgu maja läbiva trepihalli aknast tagaõuele viskab, näeb ta juba tulevikuplaanidesse mahtuvat mätaskatusega saunahoonet, mida varjaks hekk.

“Hekk ja mätaskatus peaksid looma ühtesulava fooni krundi piiril algava metsaga,” arvab ta. Kauaks aga seda metsa seal jagub, ei oska Steinertid arvata.

Kui ma ikka paigutan üksjagu raha korraliku tulemuse saavutamiseks ja heade materjalide hankimiseks, siis tahaks ka vastu head tulemust.
Thomas Steinert Kuigi praegu on tegu äärmiste kruntidega, on juba talvel näha olnud maamõõtjaid liikumas, kes uute kruntide piire maha märkisid.

“Ehk jäetakse ikka pisuke metsasiil ka kruntide vahele püsima,” loodab Thomas Steinert.

Signe Steinerti arvates sündiski kogu maja ruumilahendus tervet hoonet läbiva avara trepihalli ümber vajalikke ruume paigutades. “Üpris selgelt kujunes ka köögi, söögitoa ja elutoa paigutus,” räägib ta. Kuna ei sobinud päriselt avatud ega suletud ruumid, sündis lahendus, kus kõik kolm ruumi on ühest servast avatud, moodustades nagu omamoodi galerii. “Seda kavandades meenus mulle üks Prantsuse film, kus kuninganna jooksis mööda taolist galeriid ja avas aga järjest uusi uksi,” naerab Signe Steinert. Galerii küll on, aga puuduvad uksed, mis ilmselt vähendaksid oluliselt avarust, mille loovad kõrged ruumid ja suured aknapinnad.


Teisel korrusel on kogu per...
Alumiiniumprofiilist aknad pole Thomas Steinerti arvates just päriselt see, mida nad soovisid. “Kuna esimene aknafirma, kellele tellimuse tegime, vedas meid viimasel hetkel alt, otsustasime aknad tellida firmalt, kes oli tol hetkel kõige operatiivsem, kuid pakkus ainult alumiiniumaknaid,” selgitab ta.

Tubade seinad on viimistletud struktuurkipsiga reljeefseteks ja kaetud lasuurvärviga. Siseseinad heledamad hallid ja välisseinad tumedamad, pisut hõbedased. “Eriti välisseinas on just valgus see, mis oma tugevusega tooni kas heledamaks, tumedamaks või siis säravamaks muudab,” selgitab Thomas Steinert.

Kuigi esmapilgul võiks parketi puhul tegemist olla mõne tuntud firma kalli toodanguga, on Signe Steinerti sõnul kaunis tulemus saavutatud puidu tootmisjääkidest ja õlitatud tumedaks. Suur eelis on selle vastupidavus, sest põrand peab taluma ka välisjalatseid.

Omamoodi huvitava lahenduse on saanud värvitud metallpiirete ja laiade puidust astmetega trepp, mis viib maja keskelt teisele korrusele. Omanike sõnul oli kaalumisel mitmeid erinevaid trepikavandeid, kuid praeguse tulemusega ollakse igati rahul. Huvitavaks teeb trepi käsipuu, mis esimese korruse põrandani jõudes mitte ei katke, vaid elegantse kaarega “maandub”.

Seda, et korralikku ehituskvaliteeti ja tähtaegadest kinnipidamist pole Eestis endiselt lihtne saavutada, tõdeb Thomas Steinert oma kogemuse põhjal küll. “Kui ma ikka paigutan üksjagu raha korraliku tulemuse saavutamiseks ja heade materjalide hankimiseks, siis tahaks ka vastu head tulemust,” arvab ta. “Kui see ehitajal esimese korraga ei õnnestu, tuleb hiljem lihtsalt ilmnevaid vigu hakata parandama.” Vigu aga siiski näha pole või on hea õhkkond ja kujundus oma töö teinud ning silmi jätkub vaid ilusa jaoks.

Üheks pererahva uhkuseks, millest vaikides mööda ei saa minna, on kindlasti massiivne söögitoapuhvet, millele hiljem samas stiilis laud ja toolid juurde muretseti. “See pulmakingiks saadud puhvetkapp on teine element, mis majas tehtud ruumipaigutust ja kujundust mõjutas,” naerab Signe Steinert.

Selline on noore pere kena kodu, mille eespool kirjeldatud plussidele lisavad kaalu maitsekalt valitud valgustid, kvaliteene Miele kodutehnika ning loomulikult lapsed, keda pole pildile vaja manguda. Nad on kohe nõus pildistamise tarbeks koos vanematega lauamängus kaasa lööma.

Kujundusideed kogunesid messidelt ja ajakirjadest
Signe Steinert


Maja planeerimine hakkas nagu ikka ruumivajaduse määramisest: toad lastele, magamistuba, külalistetuba ja eluruumid: elutuba, söögituba, köök.

Vaikimisi oli kokku lepitud, et teise tehtud otsuste üle eriti ei viriseta. Lisaks abiruumid, ilma milleta ka tänapäeval hakkama ei saa: majapidamisruum, mis peab mahutama pesumasina, pesukuivati, triikimislaua ja muu majapidamisinventari nagu näiteks puhastus- ja koristusvahendid.

Äärmiselt vajalik ruum on ka nn kamorka – planeeritud kõikvõimaliku kraami hoidmiseks (nt talvel hoitakse seal suveriideid ja vastupidi). Selle ruumi täitumusega ei ole kunagi probleeme.

Et saavutada sellist tulemust, millega pärast täiel määral rahul olla, tuleb võtta aeg ja kõigi pereliikmetega läbi mõelda ja arutada, mida keegi soovib ja paika panna ka muud võimalikud eesmärgid ja tingimused.

Meie maja puhul oli üks kindel siht, et maja oleks võimalikult hooldevaba ja kulumiskindel. Nii otsustasime põrandakütte kasuks, et poleks radiaatoreid, mis palju tolmu koguvad. Põrandad pidid tulema sellised, et ei peaks välisjalanõusid ära võtma, juhul kui seda muidugi ei soovita.

Ka seinte viimistlus on vastavalt sellele printsiibile vastupidav ja kui ka mõni kriim tulebki, ei paista see tänu pinna reljeefsusele eriti välja.

Meie eesmärgiks pole kunagi olnud trend ja disain, vaid ainult see, mis meile endale meeldib ja on vastupidav. Seetõttu pole me abiks võtnud ka sisearhitekte, sest me tegime kodu iseendale ja õnneks oli meil piisavalt aega läbi mõelda, mida-kuidas-kuhu me tahame. Ideid kogusime ajakirjadest ja messidelt Kölnis ja Milanos.

Tundus uskumatu, mis kõik peab olema otsustatud juba vundamenti valades. Näiteks peab olema selge, kas kööki tuleb gaasipliit ja kui, siis kuhu see tuleb; kas pinnases pole radooni tase mitte liiga kõrge – vajadusel tuleb kasutada spetsiaalseid radoonitõkkematerjale ja ülerõhuga ventilatsiooni. Rääkimata loomulikult põrandaküttest, veest ja kanalisatsioonist. Et meie majakarp jäi üheks talveks seisma, siis tundusid sellised küsimused eriti imelikud nii varakult lahendada.

Tihti kuuleb, millised perekonnatülid maja planeerimise ja ehituse käigus ette tulevad. Kui mõlemal on väga selged eesmärgid ühe ja sama asja suhtes, siis tuleb tõesti kompromisse teha.

Lihtsam on tööd ära jagada, meil see toimis. Mees vastutas tehniliste lahenduste, nagu ventilatsiooni, küttesüsteemi, elektri, vee jne eest. Minu peal oli siseviimistluse ja mööbli valik.

Selleks ajaks, kui mina sain oma toimingutega alustada, oli Thomas oma tehniliste probleemidega nii ära kurnatud, et tal oli juba ükskõik, mis värvi tulevad seinad või milline tuleb köögimööbel.

Vaikimisi oli kokku lepitud, et teise tehtud otsuste üle eriti ei viriseta (praktikas seda muidugi vahel ikka juhtub).

Fotod: Meeli Küttim