Jõuluehe 2011: eesti rebasest antiigini

“Mu vanaema ehtis kuuse ikka ekstravagantseks, oksad ei paistnud välja,” mäletab taimeseadja ja ruumikujundaja Taivo Piller. “Isaga jälle käisime siin iga aasta metsas kuuse järel.” Nüüd on sellel maalapil, kus kunagi lambad rohtu sõid, Taivo oma ehitud uhked jõulupuud püsti. Shishi Viimsi keskuses nimelt.

Hetkel on moes kõik loomulik ja looduslähedane. “Kui seni olid pigem mänguasjad, muinasjutulisus, joonistatud pildikesed, lastepärasem emotsioon, siis nüüd tekkis mõte liikuda päris loodusesse, kasutada ära päris käbi, minna päris (loodus)foto juurde,” räägib Taivo. Hitina troonib siin loodusepildistaja Remo Savisaare fotodega ehteseeria: kakk, rebane, leevike, kits, tihane, orav vahtplastist pallil. Idee tekkis Taivol Remo blogis ringi tuulates. Nüüd on fotodega ehted müügil nii Eestis kui Londoni ja Tokyo kõige moodsamates kaubamajades. Teisi selliseid maailmas pole.



Looduse teemat jätkavad karvastatud asjakesed, nagu Vigrid-Mishad kunagi olid. Veel on kunstkarusnahast kattega ja puidugraveeringuga loomakesi. Ja sarved on popid, isegi väga. Seegi mõte on otse metsast, seletab Taivo asjad lihtsaks. “Kui algul tulid sarved eraldi, siis nüüd on põdrad ise ka kohal.” Niisamuti linnud – vahel nii täpselt, et võiks liiki määrata.

Ning taas on jõulukaunistustena koha leidnud tuttavad metsaannid – männikoor, käbid, seemned, juured... Jäälitrite või klaasipurust katte all näivad nad vägagi talvised.


Figuurid klaaskuulil olid olemas juba aasta eest. “Kui Mart Haber selle idee välja käis – teeme nii, et eri loomafiguurid oleksid kuuli peal, mitte sees – oli see enneolematu,” kinnitab Taivo Piller. “Aga messil nägime, et selle peale olid tulnud ka teised.”
Ideedega juhtub – need värelevad õhus. “Uus ei peagi olema ulmeline, väga keeruline. Ehk ainult pisike muudatus. Emotsioon töötab,” leiab Taivo. “Idee sünnib hetkest. Tegijad saavad kokku, räägivad, kuhu hing kutsub, kuhu suunas astuda järgmine samm.”


Lihtsad käsitööehted toovad meelde algkooli käsitöötunni: põimingud, heegelduse, tikkimise. Armsad ja maalähedased on needki puna-valged iludused.

Kõrval pakub kontrasti külluslik käsitöö. Kuld ja punane – kooslus, mis ei kao ka aastate möödudes. Küll on neist kord silmatorkavaid variante, kord tagasihoidlikumaid. “Praegu, kui ehted ise on kuidagi pehmemad, on nad samas hästi dekoratiivsed, rohkete kaunistustega.” Indias tikitud punasel pallil, kui oskad vaid mustrit lugeda, on kujutatud ei rohkemat-vähemat kui… Eesti kuldset viljapead. Kuhugi esinduslikku interjööri, näiteks raskete punaste kardinate juurde sobivad need suurepäraselt.


“Jõulude põhivärvid on ju teada – punane, valge, kuldne.” Taivo kinnitab, et pole veel näinud, kus üks neist oleks puudu. Küll juhtub, et kord on kuld kullasem, siis domineerib jälle hõbe. Või on mõlemad üheskoos.

Ehe materjal. Kui tõusuaastail oli ilus, kui kodu jõuluajal säras ja sätendas ning alati osteti uut juurde, siis nüüd on teisiti: pigem ostetakse paar uut ehet mitmeks aastaks. Aga soovitakse “päris asja”. Massitöö asemel käsitööd. Plastmassi asemel “õiget” materjali – metalli, kangast, klaasi, portselani. Ja mitte nii läikivat, pigem matti.

Enneolematu antiik. Eestile on kombeks üsna konservatiivne maitse. Seevastu rikkamais riikides, kus ka sõjad pole vanavara hävitanud, tekitab vana ehte teema tugevaid emotsioone. Tõesti, selle peale annab ikka tulla – kuuseehted justkui kirikureliikviate varakambrist! Leegitsevad südamed. Pärjad, vanikud, kandelaabrid… Esinduslikud, edevad ka. Lisaks klambriga üles-alla reguleeritavad klaasi- ja küünlaümbrised. Kuigi vanastatud metallist, on neis sügaviku kuma. Nagu oleksid sajandeid oma taastulekut oodanud.

Tekst: Helen Arak
Fotod: Priit Grepp


Vaata ja loe kõigest lähemalt detsembrikuu Kodukirjast