Aedade põnev ööelu

Keskaegsetel kaartidel kirjutati tundmatule territooriumile HIC SVNT LEONES – siin on lõvid. Tõesti, pimeduse saabudes võib päeval nii kutsuvalt mõjunud armas aed paista võõras ja isegi hirmutav.

Isegi soojadel augustiõhtutel, kui ilmad lubaksid aias istuda või võrkkiiges lamada, kipub elu tuppa taanduma, heal juhul verandale. Vaevu kumavate puude vahel ekselda pole kuigi põnev ega mugav, isegi kui jalgrada on valgustatud.

Õnneks saab selle mure lahendada korraliku aiavalgustusega. Pole vaja isegi paksu rahakotti, ainult veidikest tahtmist ja mõne lihtsa valgustustõe mõistmist. Ning muidugi aeda. Mokko Maahotelli perenaise lahkel kutsel katsetasime nende taluhoovis eri valguslahendusi ja ideid.

Valgus loob ruumi

Head aeda kujundame kui ruumi. Sellist, kus ise sooviksime olla. See võib olla võrkkiik suurte puude varjus, grillinurk põõsaste vahel või murulapp päevitamiseks. Pimedas on need ruumid ühtäkki kadunud – ruum tuleb valgusega tagasi vallutada. Nii võtamegi küünlad ja taskulambid ja oleme öösel nagu maadeavastajad džunglis – ajutiste valgusallikate pantvangid, kes ettevaatlikult ühest asustatud punktist teise liiguvad.


Hea aiavalgustuse ülesanne on tekitada õdus olemine ja tegutsemisruum. Veidike pingialust valgust ja õrnalt läbikumav roheline sein teevad grillinurga hubaseks ajaveetmiskohaks. Suurte puude valgustatud tüved ja võra aitavad orienteeruda ja avavad verandal istujale vaate aia sügavusse, “peletades lõvid eemale” ja kutsudes jalutuskäigule.


Õhtuhämaruses tõmbavad meid kohad, kus valgus loob hubase ruumi. Puid, lehtlat või verandat ei ole mõtet valgustada kui muuseumieksponaati, vaid nii, et sealolija end hästi tunneks.

Hea valgus ei pimesta ja kaunistab ruumi. Suunatud valgus kutsub avastama, ruumi kasutama ning vaheldumisi hämaramate aladega loob hubase tunde.

Valgus, mitte valgusti

Hästi valgustamiseks tuleb selgeks saada, mida valgustame ja millist mõju soovime – kuidas valgusti välja näeb, pole esmase tähtsusega. Unustage hetkeks sepistatud laternad ja vilkuvad kivid ning mõelge, mis peaks olema näha ja mis mitte.


Keset hoovi olevat rohelist saarekest valgustades tahtsime näha elupuude võra, madalaid põõsaid ja kiviäärist. Selleks peitsime suuremad laternad rohu sisse ja valgustasime elupuid alt üles, põõsastesse peitsime aga väikesed lambid. Kivid valgustasime välja muru äärde süvistatud valgusvoolikuga.


Miks on parem mõelda sedapidi? Kui alustada lambist, juhtub sageli nii, et eraldi vaadates on ta ilus ja tõmbab tähelepanu, aga soovitud objekti valgustamiseks on nurk, suund või tugevus vale… Lõpuks seisabki keset hoovi latern, mille otsene valgus tekitab hämara hooviga pimestava kontrasti ega lase näha midagi muud. Näiteks proovige linnas tänavalambi all seistes vaadata maja karniisi – ei õnnestu!


Edasi loe artiklit juba augustikuu Kodukirjast...

Tekst ja fotod: Johanna-Mai Vihalem, Toomas Roolaid, Dare to Light