KUKE VILLA TEINE TULEMINE

Eestiaegsele kõrgele riigitegelasele Juhan Kukele projekteeritud esinduslik villa on selle arhitekti Karl Burmani keerulise ja sopilise käekirja iseloomulik näide. Ebatavaline on aga see, millise hoolikuse ja pühendumisega on väärikas hoone õnnestunud täiesti uuele elule äratada. Imestamas käis Urmas Oja.

Kui härra Kukk arhitekt Burmanilt tellitud esindusvillasse sisse kolis, nägi see välja täpselt samasugune nagu villa praegu, renoveerituna välja näeb. Uue sajandi hakul on maja välisilmes tehtud vaid mõned märkamatud muudatused. Näiteks on suurendatud ärkliaknaid, et algne pööningukorrus täisväärtusliku ja valgusküllase elukorterina kasutusele võtta. Ka esimesel ja teisel korrusel on mõne aknaava algne mõõt kaasaegseid valgusstandardeid ja elumugavust silmas pidades kasvanud. Maja burmanlik vaim on aga säilinud.

Tänu legendaarse restaureerimisarhitekti Heino Uuetalu tervikutajule pole need pisimuudatused niisiis pääsenud muinsuskaitsealuse maja ehtburmanlikku üldilmet paigast reguleerima. Juba aastakümneid tihedalt restaureerimistöödega koormatud Uuetalu professionaalsus avaldas muljet kõikidele temaga koos töötanud inimestele, eriti tööde tellijaile, kes 1990ndail kommunaalkorterirahvast pungil ja räämas maja raske südamega korda teha otsustasid. Nii et muinsuskaitse järelevalve ei kujutanudki siin endast mingit valvamist, vaid pigem juhendamist ja julgustamist.

Tagantjärele on raske öelda, kas tellijad, kes on ühtlasi hr Kuke järeltulijad, ise ka alguses uskusid, kui suure töö nad on ette võtnud ning teisalt – millise suurepärase tulemuseni võib õige meelestatuse ja õigete kolleegidega jõuda. Maja oli nõukogude ajal kõvasti vatti saanud. Mõlemal korrusel elas neli peret, lisaks oli rahvastatud ka hoovinurga teenijatemaja. Suur, kunagi avar ja esindulik krunt, kust ei puudunud ka purskkaev, oli võssa kasvanud. Kiviktaimlad, aiatrepid, purskkaevu rajatised jm oli lihtsalt maa sisse vajunud, kultuurkihiga kaetud. Nii et veel täna, mil maja on juba mõnda aega valmis ja korras, pakub aed seal labidaga maad uurivale majaelanikule üllatusi nagu lähiajaloo arheoloogile. Vanu aiakujundusdetaile tuleb maakihi alt välja siiani. Hea, et neid ei hävitatud, vaid kaeti lihtsalt lohakast elamisest tuleneva porikihiga, mille all nad oma väärikust kaotamata säilida said. Vaestel aegadel, nagu nõukogude periood seda kahtlemata oli, ei jõuta tavaliselt kunagisi rikkusi ümber ehitada, hävitada või laiali tassida, vaid need vajuvad lihtsalt elukaare järgmist tõusulainet oodates muda alla ootele.

Suurel nurgakrundil paikneb täna peamajale lisaks uus vagur garaažihoone ja arvukalt sihvakaid männipuid. Kuna maa-ala on suur, on see ka üsna privaatne. Oma olemiseks leiavad aias koha kõigi kolme korruse elanikud. Esimesel korrusel, mis oli originaalis kõrgete lagedega vastuvõturuumidega esinduskorrus, elaval perel on kasutada aia poole avanev muinasjutuline terrass. Teisel, veidi madalamate lagedega elukorrusel elav perekond saab korterist otse õue minekuks kasutada väikest hommikukohviterrassi, mis avaneb samuti aia suunas. Lisaks on krundile valmimas tagasihoidlik eraldipaiknev õhtuterrass, et ka teise korruse elanikud saaksid unikaalset Nõmme männimetsa õhku oma avaras hoovis vahetult sisse hingata. Kolmandal korrusel, mis paikneb maja kõrge katuse all, oma rõdu või terrassi pole, ent seda korterit kasutavad hr Kuke sugulased viibivad siin ka kõige harvemini.

Muinsuskaitse seadis oma piirangud maja välisilme muutmisele ehk teisisõnu tuli seda maksimaalselt säilitada. Siseruumides anti aga elanikele vabad käed planeeringut muuta. Interjöörides polnud tänu nõukogude perioodi elustiilile algsest sisustusest peale enamike parkettpõrandate midagi säilinud. Ruumiplaneeringut oli elanikel aga enamasti üsna raske muuta. Nagu rääkis üks maja asukatest, avaldus ka selles majas tõik, et Burman oli ikka rohkem kunstnik-arhitekt, kes ehitamise inseneripoolt nii palju ei viitsinud ajada. Restaureerimisprotsessi käigus maja läbi arvutanud kaasaegne insener teatas koguni, et tänapäevaste insenerlike standardite järgi ei tohiks selline rajatis üldse püsti seistagi!

Ruume oli aga uutel elanikel raske ümber planeerida seetõttu, et enamik vaheseinteist oli Burman ka maja kandma rakendanud. Mõned muudatused õnnestus elanikel siiski teha, et tuua burmanlikku ruumidekärge veidi rohkem kasutusmugavust ja uue aja eluloogikale vastavust. Kuna majaomanikel polnud kavas vana esindusvilla sisemusse mingeid hüpermoodsaid võtteid, materjale või lahendusi tuua, ei olnud ka muinsuskaitsega mingeid probleeme. Siseruumides kasutatud materjalid on maja algset olemust silmas pidades naturaalsed. Palju on puitu, parketti, millest enamik oli veel originaalinagi alles, ning esindusliku laiusega põrandalauda.

Sisekujundamise juures oli abiks sisearhitekt Kadi Kõpper, kes usinate tellijate soovide täitmise võimalikult ühtlaseks orkestreeris. Esimese korruse korteri kujundamise võttis uus perenaine aga peaaegu täielikult enda peale. Teise korruse kui algse elukorruse ruumid resoneerisid endiselt maja arhitektuurset omapära, luues juba tühjadesse tubadesse sellele majale omast ruumitunnet. Ümberkorraldusi tehti siiski tubade funktsioonides. Nii on näiteks täna teise korruse köök seal, kus pererahvas kunagi magamistuba pidas. Laia horisontaalakna all ripub majaseinal algne, arhitekti joonistatud lillekast.

Kolmanda korruse juures oli suurimaks väljakutseks katusealuse pinna valgusküllaseks eluruumiks muutmine. Nii sai eelkirjeldatult veidi suurendatud mõnda katuseakent, tehtud maja otsaviilule suurem omaaegses stiilis aken ning toodud siia-sinna majakurdude taha peitu ka tänapäevaseid katuseaknaid. Kuna Burmani hooned kujutavad endast enamasti keerulist mahumängu, siis polnud ka selle maja juures probleemiks paigutada uusi katuseaknaid sellistesse kohtadesse, mida mitte kusagilt maja ümbert näha poleks. Kui paar erandit siiski välja arvata. Aga – ka presidendilossil on kaasaegsed katuseaknad küljes, nii et mis seal ikka!

Kolmanda korruse korterile annab omapära selle ebakatusekorterlikult ootamatu sihvakus. Kuna maja katus on toekas ja kõrge, et mängida oma osa maja arhitektuurses ilmes, kätkes see enda all päris kõrget ruumi, mis on nüüd ka täies ulatuses kasutusele võetud. Ka katust kandva konstruktsiooniga polnud Burman viitsinud kaua jännata ja oli pannud postid lihtsalt igale poole, kuhu vähegi tarvis näis olevat. Pealegi ei pidanud ta ju omal ajal arvestama seda, et järgmisel sajandil saab tavaks vanade majade abipinnadki eluruumideks kohandada. Mõningase ümberprojekteerimise abil sai siiski postivaba põrandapinda tekitada, kandes katusekonstruktsiooni raskusi uute talade abil ruumi servade poole. Ning suur hulk kandeposte peitus lihtsalt suure ruumi väiksemateks tubadeks jagavatesse seintesse.

Kolmandal korrusel ei olnud vanu uksi ega algset parketti, neid pole seal kunagi olnudki. Neid pole aga ka kusagilt vanakraamiturult siia kokku ostetud. Kasutatud on kaasaegse vormiga uksi, mööblit ja elemente, mis kõlavad maja põhiolemusega kokku oma materjalidelt. Kasutusel on palju puitu, seinad-laed on valged, et peegeldada valgust. Mati lakiga tolmuvabaks töödeldud kandepostide kõrval annab korterile ärklitunnet ka viimistlemata korstnajalg. Renoveerima hakates oli see terves ulatuses nii halvas korras, et tuli lahti monteerida. Esimeste korruste osas on korsten uue kivikehaga, kolmandat korrust läbiv osa õnnestus aga laduda vanast korstnast pärit tervetest tellistest.

Omaaegsete uste ja kalasabamustriga parketi toomine niigi keerulise vormiga ruumidesse, mida lisaks elavdasid juba katust kandvad puitpostid, oleks muutnud kolmanda korruse korteri üldpildi närviliseks. Praegu on see vaikne ja peaaegu sakraalnegi. Katusekorterile omaselt on siin siiski kõige rohkem suletuse ja eraldatuse tunnet. Ja siia tulevadki aeg-ajalt hr Kuke järeltulijad, et mõtiskleda ühe oma esiisa mälestuse üle. Saunaruumi jõudes avaneb neil aga ootamatu vaade läbi leiliruumi seina otse õue. See on taas üks koht, kus on hea mõtiskleda.

Kõige põnevama saatusega on selle villa, selle justkui eestlaste oma lossi juures kahtlemata esimene korrus. Algselt vastuvõturuumidega esinduskorruseks planeeritud pinnal on nüüd ühe pere avar korter. Esinduskorrusel paiknesid ka teenijatele mõeldud toakesed, serveerimisruum jms seisusekohane ruumistik. Uuenenud korrusel on need väiksemad üksused igati marjaks ära kulunud ning neist on saanud mänguasjadest pungil lastetoad. Muudest ruumidest on kõige huvitavam kindlasti elutuba koos kööginurgaga, mis on vana maja konstruktsiooni nupukalt sisse ehitatud.

Köögiosa paikneb nimelt vanal verandal, mis tuli täielikult taasehitada, kuna nõukogude ajal selle peale tehtud rõdu oli nii halvasti ehitatud, et suunas kõik sadeveed otse veranda konstruktsioonidele. Mädanenud ehitis lammutati ja ehitati taas, muutes ühe võrra vaid selle aiapoolse seina akende arvu. Esimesel korrusel loovad ruumimõju paljuski need kuuenurksed, ülalt kitsenevad aknad, mis tekitavad teinekord lausa mõisaliku tunde.

Esimese korruse korteri sisustuses annavad tooni naturaalne puitmööbel ja lumivalged kangapinnad. Siin-seal leiab ka mõne antiigikauplusest soetatud mööblitüki, ent korteri üldmulje on lummavalt muinasjutuline. Justkui oleksid siin elavad head vaimud, kes on hr Kuke elamise säilitamise eest vastutavad, katnud söögilaua toolid jm mööbli valgete linadega, et tagada puhtuse ja puutumatuse efekt. Kui Juhan Kukk peaks kunagi ikkagi tagasi koju tulema, tõmmatakse mööblilt nende katted ja romantiseeritud eestiaegne elukorraldus võib taas jätkuda.


ERAMU & korter
Fotod: Kalle Veesaar
http://www.solness.ee/eramu/index.php?gid=3&id=992