Artiklid ja uudised

Uurimustöö “Muutused linlase tualetiskäimise harjumustes aastatel 1998–2003”

Sissejuhatus

Uurimuses on lähtutud Eesti Statistikaameti uuringute tulemusest, mille kohaselt käib moodne Eesti linnaelanik tualetis keskmiselt 27% harvemini kui maainimene. “Tõsise häda” pärast istub linlane tualetis aga koguni 64% vähem aega. 1998. aasta uuringute järgi olid protsendid vastavalt 3 ja 18, seega on suured muutused linnaelaniku harjumustes toimunud viimase viie aastaga. Selles uurimuses kajastuvad muutuste tagajärjed, välja on püütud tuua ka tekkepõhjused.

Tekkepõhjused

Peamist põhjust ei tule otsida kaugelt: Tallinna Peahaigla statistikast selgub, et linnainimeste seas lokkab massiline kõhukinnisus. Küsisime haigla juhatajalt Anna Kutuzovalt, kas viga on toidus. Kutuzova: “Vaevalt küll. Viga on suhtumises.”

Kuid mitte ainult – oma mõju on avaldanud ka moodne sisekujundus. Statistikaameti uuringud näitavad, et ehkki Eesti maakodude kuivkäimlates pole näiliselt disaini ollagi, kasutatakse ruumi tihedalt. Hotell Olümpia lobby tualeti ruutmeeter läks näiteks maksma 1500 eurot ruutmeetri kohta, kasutajaid pole aga peaaegu üldse. Samasugune on olukord ka selliste pealinna kaasaegsete restoranide nagu Sushi House, Novell ja Pegasus tualettides.
Kommenteerib psühholoog Epner: “Tänapäeval on igasugustes avalikes asutustes, baarides, klubides, restoranides ülipopid tualetid. Tundub, nagu laseks sisekujundajad just seal fantaasial kõige julgemalt lennata. (Epneri sõnu kinnitab Sisearhitektide Liidu 2002. aastal läbi viidud uuring, mille järgi lendas 81% sisearhitektide fantaasia tualette projekteerides tõepoolest– toim.) Iseenesest on moodsad tualetid ju toredad, kuid võimalik, et ekstravagantne sisekujundus hajutab lihtsa klosetiga harjunud eestlase tähelepanu ja nii ununeb häda sootuks.”

Näiteks hakkas ööklubi Spirit turundusjuhi K. M-i (35) hinnangul 28% klubikülastajatest klosetti sisenedes hoopis varbaga vett vajutama – kuna seal oli see võimalik.


Tualeti avatud eesruum betoonist kätepesukausiga. Eesti lähimineviku
okupatsioonide muuseum. Arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil. 2003


Tagajärjed

Kõigepealt muidugi teeb muret linlase vaimne ja füüsiline tervis. “Kui seedimine on nii-öelda tuksis, ega siis meeldiv olla ei ole,” kinnitab Kutuzova. “Ja kui kõht on kinni, siis on reeglina ka tuju sant.”

Peale linnaelaniku tervise on tualetiskäimise vähenemine oma mõju avaldanud ka linna ettevõtetele. Tallinna Veevõrgu statistika järgi on drastiliselt vähenenud reovee litraaž. “Halvematel päevadel reovett praktiliselt ei tule, pumbad ja puhastusseadmed seisavad. Töötajad on kodust kaasa toonud malelauad ja mängukaardid. Kuna tööd pole ja reoveemaksust saadav tulu jääb üha napimaks, tuleb varem või hiljem ette võtta personali koondamine,” on Veevõrgu direktor Remy Konimois murelik. Ta ohkab ja lööb jalaga kõmmdi! vastu tühja reoveetoru.

Tualettpaberit tootnud firma Horizon Pulp & Paper juht Rackim Gulpa nendib: “Profileerisime oma Kehra tsehhi kaks aastat tagasi ümber ja spetsialiseerusime nüüd lauamängudele. Viimasel ajal on eriti hästi minema hakanud male ja mängukaardid. Võib öelda, et meie analüütikud nägid käesolevat trendi ette.”

Vastumeetmed

Tallinna linnavalitsuse, Tervishoiuameti ja Eesti Meedialiidu koostööprojekti “Tee tualetti tagasi” raames asuti tekkinud olukorra vastu ka otseselt võitlema. Aastal 2003 jagati kõikidele restoranide ja baaride omanikele kundede tualetti meelitamiseks tasuta ajalehti ja raadioid. Statistikaameti andmeil oli klosettides kuulatuim jaam Klassikaraadio (võimalik, et andmed on häkitud – toim.).


Moodsad pissuaarid restorani “Pegasus” tualetis. Sisekujundus
Gert Sarv, Margus Tammik, Tarvo Hanno Varres. 1999-2000


Tualettide külastatavus tõusis kampaania ajal küll 9%, paraku suurenes Tallinna Veevärgi käive vaid 2%. Konimoise andmeil tegeleski Veevärgi puhastusjaam sel perioodil veega alla lastud vanade ajalehtede sõelumisega. Reoveest urgitseti välja ka kaks raadiot, millest üks isegi töötas.

Võrdlevad uuringud piiri taga

Kui võrrelda Tallinna andmeid analoogse Itaalia uuringuga, mis viidi läbi 1977. aastal Veneetsias (hilisemad andmed puuduvad, kuna millegipärast keelati seda laadi uuringud Itaalias pärast president Alessandro Pertini võimuletulekut 1978. aastal ära), siis on eestlane Itaalia linnaelanikuga võrreldes väga viisakas tualetikasutaja. Nimelt, kui keskmine itaallane unustab 41% juhtudel klosetis vett tõmmata, siis eestlaste puhul on vastav näitaja 0,3%.
Positiivse poole pealt. Küsitluse käigus selgus veel, et paljudel Itaalia lastel on tekkinud lennukis tualetis käies küsimus: kuhu suubub kanalisatsioon? Restoranitualetis pole seda probleemi esinenud ühelgi küsitletul.


Läbi tualettruumi klaaspõranda on eksponeeritud
keskaegse maja kalorifeerkütteseade.
Restoran “Sushi House” Tallinnas.
Sisekujundus Ain Nurmela, Liina Link. 2003


Veel fakte. Keskmine eestlane siseneb hommikul ärgates esimest korda WC-sse 8.15, Itaalia linnaelanik aga 8.14. Paraku puudub Itaalia statistikas tualeti kasutamise üldine protsent. Pertini toonase valitsuse pressiesindaja telefonikommentaar küsimusele oli: “Silencio! Non posso sentirlo!” (“Vaikust! Ma ei kuule sind!” – toim.)

Veel huvitavaid fakte. Tallinnas Suka tänava Itaalia restoranis on kõhukinnisuse vastu kasutusele võetud üsnagi ekstreemsed meetmed: toidusaali on palgatud püssipaugutajad (peale toidu pakub restoran tasuta põmakaid, et kliente tualetti ehmatada – pärast mida nad saavad jällegi sööki tellida.)

Kokkuvõtteks

Ehkki teiste Euroopa riikide kohta meil täpset statistikat pole, ei eita uuringus käsitletud trendi ükski riik. Probleemi vastu on võideldud mitut moodi. Autorite arvates ei ole viga ainult tualettide sisekujunduses – viga on pigem ikka suhtumises. Või ehk siis üleüldse linnas kui elukeskkonnas. Nagu ülalpool järeldasime – maal seda probleemi pole. Tegemist on nii mastaapse muutusega, et linlastel jääb üle see vaid aktsepteerida.

Sisestatud: 02.08.2005

Sind võivad huvitada ka järgnevad artiklid