Jan ja Ken — vennad disainerid ja sisearhitektid

Jan Graps ja Ken Kristjan Ruut on vennad mitmes mõttes: nii vere, loomingu kui ka äri poolest. Kui nad asutasid 2004. aastal oma sisearhitektuuri ja disainiga tegeleva firma, polnud sellele keeruline nime välja mõelda: jäi lihtsalt Jan & Ken. Vendade töö võidab järjepanu auhindu.

Viimased töövõidud – sisearhitektide liidu parim ühiskondlik interjöör 2008 ja EXPO 2010 võistluse 2. koht – on hoidnud Jani ja Keni loomingulist lähenemist rambivalguses. Nende maailmas on popkultuurile omast meelevaldsust ja süümepiinadeta miksimiskunsti: jaapani õudukad kohtuvad ürgsete šamanistlike võngetega ja kõrgmoelikult kapriisne sci-fi kliendisõbraliku ergonoomikaga. Kogu seda minestrone’t on maitsestatud kerge tšilliga, igale tööle annab hinge ja isikupära nihe, mis tuleb mängu lõppfaasis.

Kuigi jah, isegi teades, et Jan, kes olekult meenutab veidi oma isa Gunnar Grapsi, on seitse aastat Kenist vanem, lähevad poiste nimed mul mõttes pidevalt segamini.

Nad on abstraktse mõttelennuga, mis kaldub tihti ekslema kuhugi äärealadele. Arutlused majanduslanguse mõjust arhitektuuri- ja disainitööstusele, käibemaksu hajumisest teatud ettevõtlustüübis ja muud säärased teoreetilised skeemid kukutavad nii mõnigi kord mu mõtte reelt. Juhin siis jutu tagasi intervjuu raamidesse.

Kuid mis väga tähenduslik: Jan ja Ken räägivad alati vaheldumisi, teineteist kannatlikult ära kuulates ja kaasa aidates.

— Te olete vennad, äripartnerid ja loominguline tandem. Kuidas te teineteisega kõigis neis rollides hakkama saate?

— Jan: Meil on tõesti tavalisest tugevam seos – side, mis läheb tagasi lapsepõlve ega lase meie kooslusel plahvatada, katki minna. Kui oleksime lihtsalt kaks äripartnerit, siis võib-olla oleks kõik ammu üle käärinud. Eks lahknevusi tuleb ikka ette, kellel ei tuleks, nii majanduslikus kui ka loomingulises plaanis. Kuid mulle tundub, et me siiski töötame väga hästi – me surgime teineteist. Lükkame õhku ideid ja teemasid, mis hakkavad omavahel peegelduma. Et toimuks idee rafineerimine, puhastamine.

— Ken: Kunagi, kui me koos alustasime, siis kirjutasime ühi­selt novelle ja lühilugusid. Ning unistasime sellest, et koos üks film teha.

— Millest need lood rääkisid?

— Ken: Üks lugu – „Equilibrium” – rääkis ühest pööningul elavast vanast mehest, kes aeg-ajalt käis vaikselt McDonald’si nurgas istumas. Selles oli mingit mainstream’i tühjust.

— Jan: Eks me lood jäid pigem ulme ja sci-fi valdkonda. Subkultuuride ja koomiksite maailm on alati olnud veetlev oma eheduses ja äraspidisuses.

— Kui palju impulsse saate sealt maailmast oma loomingusse tuua?

— Ken: Kõigepealt on meie tööl teaduslik tasand: ruumid peavad töötama ja olema funktsionaalsed. Sci-fi on pigem lõputekstuur, siis kui mahud on paigas. Püüame seda teravust või aktsenti doseerida parasjagu. Et jääkski müstiliseks, detailidesse.

— Jan: Tellija on üldjuhul ratsionaalne. Ning eriti ratsionaalsed on tema ehitajad, insenerid ja muud vendimehed.

— Jan: Enda jaoks tekitasime sellise skeemi: skeleti tasand peab olema loogiline – seinad peavad olema püsti ja käiguteed seal vahel. Viimistluslik tasand on järgmine: peen, rafineeritud ja äge. Ja just ägedus annabki asjale maitse – et asi ei läheks limpsitult läägeks ega liiga maitsekaks. Nii püüamegi alati meeles pidada, et hetkel, kui kõik juba toimib ja on paigas, tuleb veidi küünistada või lömmi lüüa. See annab ka endale rahulolu tehtud tööst.

— Kuidas on lood kompromissidega?

— Jan: Omavahel nagu eriti ei taha neid teha, sest kompromissid on alati seotud pigem kliendiga. See on paratamatus, milleks me peame alati valmis olema. Me ei lähe kunagi kliendi juurde poolleige asjaga, pigem ikka sellisega, mis sädemeid pillub.

— Ken: Mõnikord on tõesti kliente, kes tahavad, et me teeksime midagi lihtsalt ära. Püüame siis asja laiali lammutada ja leida sealt mingi tõlgenduse. Et oleks endal põnev, et oleks samm edasi.

— Jan: Eks meil ole selline veidi literatuurne mõtlemine. Me ei ole kunagi tahtnud tööd lihtsalt ära vormistada, oleme püüdnud leida igast asjast loo. Isegi kui see lõpuks võib-olla välja ei mängi, on protsess olnud põnev.

— Ken: Tegelikult on meie töös loomingulist ruumi küll. Ajaga on tulnud juurde ka professionaalsust, kuidas kliendile ära seletada, miks mingi asi on hea. Kui portfoolio on taga, siis on ka sõnal enam kaalu, on võimalik ka mingeid hulluseid usutavalt esitada. Kui tehtud tööd toimivad nii äriliselt kui ka loominguliselt, siis toob see kõvasti kliente juurde.

— Kas loovettevõtluse äriline pool on tulnud te ellu loomulikult või on keegi järele aidanud?

— Jan: See on tulnud üsna orgaaniliselt, arenedes. Raamatupidamises on meil muidugi partner, kes nõustab. Vahepeal oli ka tegevjuht, siis, kui kõigil oli tohutult tööd ja majandus õitses. Kuid nüüd on see aeg läbi ja jätkame omapäi. Lihtne oleks saada kuskil kuupalka, oma äri ajamine kohustab, seob, paneb vastutama. Loomingulistelt radadelt läheb asi sel hetkel üsna kaugele.

— Ken: Kui ma kooli lõpetasin, vaagisin kahte suunda. Ühtpidi oli soov teha äri, kuid teisalt oli ka looming tugev teema. Kuidagi läkski selle viimase poole.

Mäletan, et keskkooli ajal sai päris palju ärimudelite teemadel filosofeeritud. Selline loovtööstuse mudel, nagu meil praegu on, on ärilises plaanis üks raskemaid mudeleid, mis ei allu tavalisele ärireeglistikule. See ei ole jaekaubandus, kus reklaam ja kliendid on võrdelises suhtes. Meie ressursid on minimaalsed ning seetõttu on ka mõõnad ja tõusud raskemad – me saame võtta korraga vaid teatud hulga kliente. Ja kui meil on korraga vaid üks tõeliselt suur klient ja see töö valmis saab, tekib kohe auk, kui järgmist all ootel ei ole.

— Jan: Eks me oleme püüdnud oma tegevust ka mingil määral skematiseerida ja mõõta, et seda ise paremini mõista. Juba ajalises, rahalises ja mahulises mõttes. Kui majanduslik pool muutub kurnavalt nüriks, siis püüame energia taas loomingusse suunata.

— Kuidas kirjeldaksite labasust oma eriala piires?

— Ken: Liigne turvalisus. Kui pole hoomata autori sekkumist ja kirge, kui asi on mingi mudeli järgi lihtsalt ära vormistatud. Meie otsime alati hinge. Mulle meeldib käia ruumides, mis panevad kaasa mõtlema, kus on mängitud metafoorsel tasandil. Kui ma panen näiteks peegli väga ootamatusse konteksti, kas või kardinate vahele – kui ma sellises kontekstis näen ühtäkki ennast –, mida see minus puudutab?

— Jan: Me nüüd hindame tegelikult seda segmenti, mis allub professionaalsetele kriteeriumitele – sealt allapoole jääb nii või teisiti labane või ebaprofessionaalne asi. Samas ei taha ma väga halvustada ega kritiseerida. Kui võtame kas või McDonald’si klassikaliste võtetega tehtud neutraalse lahenduse, mis on kõigile vastuvõetav ja lihtne – ka seal on tegelikult taga sügavam teadmine, miks just nii. Kaubanduskeskkonna igavus kannab endas enamasti mingit inimgruppide ühist kokkulepet.

Õnneks on visionäärlikke ärimehi, kes on selle ära tabanud ja mõelnud, et seda suurt skeemi ja kokkuleppelist vormikeelt võiks nihestada. Teha midagi teistmoodi. Neist saavad suunarajajad.

— Jan: Kuna oleme läinud üha enam ärikliendikeskseks, siis siin ongi koht, kus puutuvad kokku äri ja looming. See on omamoodi väljakutse: äriruum peab kandma eelkõige oma otstarvet, kuid õnneks teadvustavad ärimehed üha enam, et lisaks logole ja voldikule kõnetab klienti ka keskkond.

— Ken: Vahel on kummaline, kui äriklient paneb igal aastal „rämeda klotsi” marketingi ja reklaami alla, kuid ruum kui kliendi äärmiselt oluline mõjutaja jäetakse tähelepanuta. Kui tegime Seppälä interjööre (Jan & Ken võitis Seppälä interjööride rahvusvahelise võistluse 2006 – T. V.), siis oli enne meid tehtud ära tohutu analüüs: kus mingi toode peaks paiknema ja millist mõju see avaldab inimese psühholoogiale.

Äris õpetatakse: kui tahad olla edukas, siis pead teistest erinema. Nii püüamegi astuda oma ruumilahendusega alati sammu edasi.

— Ken: Viimases auhinnatud töös (Starmani klienditeenindusbürood) püüdsime interjööri tavapärast kolmemõõtmelisust miksida kahemõõtmeliste asjadega. Näiteks fototrükis vaibad ja potililled on kleebitud põrandale või seintele. Impulsiks oligi Starmani teenus, mis on omamoodi mõõtkavade vahetus: elekter jookseb mööda kaablit, et siis kodudes pildiks muutuda.

— Mis suhted on teil töönarkomaaniaga?

— Jan: Esimesed kaks aastat esines tõenäoliselt rohkem töönarkomaania nähte – tollal ei olnud peret ning oli võimalik teha täiega tööd ja pärast veel klubisse ka minna. Kuid muidugi on endiselt olukordi, kui tähtajad kukuvad ja tuleb ka öösel tööd teha. Ja isegi kui ei taha tööd koju viia, pole sellest lõplikult pääsu – see, et duši all ideed jooksevad, on vist paratamatu.

— Ken: Mulle meeldis ühe soome disaineri loeng, kes rääkis, kui oluline on endale teadvustada, et me teeme äri. Me peame tulema kaheksaks tööle ja minema viieks koju – vaid nii oleme ühel lainepikkusel nendega, kes meilt tellivad.

— Te teete nii tootedisaini kui ka sisekujundust. Kuidas neid võrrelda?

— Ken: Ruum on tervik. Ka meie eeskujud liiguvad korraga mitmes meediumis ja suudavad pakkuda terviklahendusi. Nagu Philip Starck, kes teeb nii mööblit, sisekujundusi kui ka arhitektuuri.

Siit jookseb veelahe sisekujundaja ja sisearhitekti vahel. Kujundaja dekoreerib ehk teeb ruumist vaid viimased viis protsenti tapeetidest patjade värvini. Meie töö on pigem see 95 protsenti: seinte ja põrandate mahud, mis tuleb koos otstarbekalt tööle panna. Ise me üleminekut seinast riiuliks ei taju – kõik on üks nägemus.

— Rääkige palun oma tootedisainiseeriast Woodoo.

— Jan: Tegelikult tekkisid ka need, kõige enam kuulsust kogunud istepakud kindlast tellimusest Äripäeva ruumidele. Me oleme õnnega koos, kui satume mõne suure tellija tiiva alla, kes on nõus oma projektis ka disainitooted tellima.

Tahaks, et nädalas oleks üks päev, mil saaks tegeleda vaid tootedisainiga, kuid kuna oleme otsustanud, et nädalavahetustel me ei tööta ja sisearhitektuur võtab kõik viis päeva kuhjaga ära, siis praegu need ideed veidi toppavad.

— Ken: Paraku on tootedisain väga pikk protsess: tootearendusest kuni toote valmimise ja selle turustamiseni kulub keskmiselt aasta. Praegu on Woodoo kese tarbemööbel – funktsionaalne ja pretensioonitu. Kuid selle kõrvale tahakski teha põnevamaid kordumatuid lahendusi. Woodoo alt oleme teinud ka kunstiprojekte, näiteks parukalambid tegime spetsiaalselt Disainiöö jaoks.

(Seina ääres on kaks tõeliselt veidrat lampi, mis koosnevad mustast kõrgläikega taustast ja blondist parukast, mille alla on peidetud valgusallikas – T. V.)

— Jan: Mõttes on teha ka köögiriistade komplekt, idee on juba olemas.

— Kui unustada hetkeks tellija, siis mis oleks see, mida te oma unistustes kõige enam tahaksite disainida?

— Jan: Ken tahab teha mingi hullu kaatri, mulle sobivad autod ka.

— Ken: Või lennuki. Vaatasime just hiljuti kaht raamatut – „Ultimate cars” ja „Fetish” –, mis olid mingis mõttes väga sarnased: inspireerisid, pakkusid emotsiooni. Kui vaatan korsetti kehal, tekib sealt ülekanne: miks mitte tõmmata korsett ümber tooli? Või miks mitte võtta auto istmetelt metalldetailid ja viia need üle mööblile?

— Jan: Mina olen hakanud nautima sellist lohakat ja hoolimatut disaini – kui mingid esemed on robustselt ja suvalise nurga all kokku pandud. Selles võib olla meelevaldsuse orgaanikat, puhast jõudu.

— Disainimine on väga kultuurne ja kalkuleeritud tegevus. Mis suhted on teil loodusega?

— Ken: Viimast EXPO-projekti luues tekkis meil mõiste „hübriidloodus”. See on olukord, kui vastandlikud asjad eksisteerivad koos.

— Jan: Vahetu looduskogemus on kaemuslik, see on midagi muud. Disainerina loodusesse sekkumine on delikaatne teema. Hea näide on puumajad (puude otsa ehitatud majad) – umbes nii võiks ideaalis välja näha inimese ja looduse koostöö. Kui sa tahad sekkuda, siis pead oskama end sellesse süsteemi integreerida.

— Kui palju teete oma töös kätega, kui palju arvutiga?

— Jan: Ideed saavad alguse ikkagi pliiatsijoonest, arvutis on keeruline ruumi tunnetada. Täissoditud ideepaberid lähevad arvutisse, mis leiab ideele kolmemõõtmelise vaste. (Jan otsib laualt paberikuhjast välja tulevase Eesti Rahva Muuseumi ekspositsiooni lahenduse – T. V.) Siin oli vaja leida orgaaniline näitusepindade jaotus. See joonistatud käigutee sai omaette sümboliks – on see siis jõgi, ajatelg või keelepuu.

— Ken: Eks meil ole kodus ka korralik Makita trellikomplekt – kõik asjad on ikka ise ka läbi proovitud.

— Jan: Remonditeema on mul taas aktuaalne, sest vahetasin hiljuti elamispinda. Kõiki asju ei saa ise teha, kuid on asjad, mida tahaks kindlasti oma käega teha, tahaks näiteks proovida kohupiimavärve. Üks asi, mida mulle meeldib kätega teha, on söök. Suure tulemuse nimel võib ka kartulite koorimine muutuda nauditavaks.

— Ken: Mulle väga meeldib õlimaal. Mäletan, kuidas esimesel kursusel – siis kui raha ei olnud – sai väikest karbikest värve lõputult lahjendatud. Kuid ühel hetkel, kui tekkis võimalus, läks maal ruumiliseks – tekkis värvikihi paksus ja pintslitõmme. Lõpuks on kõik üks loomine, millele otsin lihtsalt eri väljundeid.

— Jan: Mulle väga meeldib Veiko Õunpuu lugu. Mäletan, kui ta oli portfelliga ärimees, siis tulid eneseotsingud Tais ja filmimaailma funktsionääri roll. Pärast seda otsustas ta minna arhitektuuri õppima, kuid läks õppis hoopis maali. Ja lõpuks tegi ilgelt hea filmi. See näitab, kui käänuline võib olla loomingu rada, kõik on kinni selles, kuhu sa energiat kanaliseerid.

— Ken: Sarnane näide on ka meie sisearhitektist ema, kes hakkas järsku luuletama. See on lahe, kuidas ta nüüd töötab läbi eri stiile ja otsib suunda. Ka mul on olnud mõte, et võiks teha ühe näituse, kus kogu ruum on kirjeldatud tekstiga seinal. Sisearhitekti eesmärk on tekitada emotsioon. Huvitav oleks jälgida, kuidas seda saaks tekitada sõnalise kirjeldusega.

— Milline kunst ripub teie koduseintel?

— Jan: Loodetavasti hakkavad seal varsti rippuma mõned Peeter Lauritsa pildid. Tema maailmakäsitlus on mulle väga lähedane. Ühelt poolt šamanistlik kogemus, teisalt mastaapne ja groteskne tsivilisatsiooniiroonia.

— Ken: Sellega seoses meenub üks matk, mis sai kooli ajal koos ette võetud – eesmärgiks otsida kultuspaiku üle Eesti. Matk algas seljakottidega Ülemiste jaamast, kus hommikul viie paiku hüppasime esimese kaubarongi peale, mis viis meid Tapale. Edasi läksime peamiselt jalgsi ja ööbimisime pühade hiietammede all. Looduse ja ürgsuse teema on väga oluline. Hästi lahe hetk oli tagasiteel, kui olime ühe kaubarongi lahtises vagunis keset metallikola ja taevas säras täiskuu.

— Jan: Kosmiliselt külm oli. Ja siis me hakkasime tantsima.

— Ken: Lasime veel indiaani joigu ka. See andis sooja.

— Kuidas istub teile kui disaineritele säästlik mõtteviis?

— Jan: Me ei loo asju juurde, pigem organiseerime ümber. Korrastame ja seadistame olukordi ümber.

— Ken: Meile ei ole kallid materjalid eales eesmärk omaette, pigem emotsiooni loomine. Ning kui ongi mingid kallid detailid, siis need peavad olema ülejäänuga tasakaalus.

— Kas olete mõelnud, mis jääb teie loomingust järele saja aasta pärast? On selline ajalik-ajatu moment üldse oluline?

— Ken: Pigem on oluline ajatus, mis tekib oma liini ajamisest.

— Jan: Samas on sisekujundus paratamatult nagu ülikond, mida vahetatakse hooajati. Kuid ma ei peagi esmatähtsaks seda, et mu looming kestaks üle aja.

— Ken: Hooaegsus on mõnes mõttes isegi hea – nii on meil pidevalt tööd ja toimub ka pidev areng. Kuigi alateadlikult on muidugi mõnikord kahju, kui paned töö sisse hinge, ometi teades, et umbes nelja aasta pärast asendatakse see uuega. Kuid samas aitab teadmine, et ka me ise areneme selle nelja aastaga ning siis tahakski juba midagi uut ja paremat luua.

— Jan: Minu jaoks on oluline see, et püsima jääks loomingu lugu, mitte niivõrd looming ise. Sest disainiobjekti mõju võib edasi kesta inimeses.


Sisearhitektuuribüroo JAN&KEN
Telefon: 668 1770
info@jan-ken.ee
www.jan-ken.ee

Epl.ee
Autor ja foto: Tanel Veenre
www.epl.ee/artikkel/468685