Laika, Belka & Strelka sisearhitektid

Laika, Belka & Strelka sisearhitektid. Nime järgi võiks oodata midagi mängulist, värvilist, 1960ndate retropoppi. Natuke tehnoutoopiat, natuke koomikseid; poppe bürooruume ja kohvikuid. Tegelikult on kolm naist – Malle Jürgenson, Krista Lepland ja Tea Tammelaan, kelle kaubamärgiks hoopis teravmeelsed ja tundlikud näituse- ja muuseumiekspositsioonid.

Mängulised kindlasti ja kohati ka retrod, aga kosmose- või koomiksiihalust ei kuigivõrd. Muuseumide tolmune kuvand – kui see veel kellegi jaoks selline peaks olema – on nende käe all küll üksjagu tuulutust saanud. Lisaks mitmeid muid meeldejäävaid ruume.

Kohtun „laikadega“ ühel hommikul nende vanalinna tööruumes. Räägime Eesti konteksti ja mastaabi eripärast, lavastuslikkusest ja filmimaagiast, ajutisuse kergusest, oma niši eelistest ja piirangutest, lastest ja elust. Ja muidugi ruumidest ja ruumilugudest.

Just paari päeva eest avati Vargamäel Tammsaare muuseumi uus püsiekspositsioon, teie järjekordne töö. Mulle tundub, et viimasel ajal olete ridamisi saanud tegeleda „arhetüüpse Eesti asja“ visualiseerimise ja atraktiivseks muutmisega – enne Tammsaaret valmis Kihnu muuseum, tegemisel on Saatse Seto muuseum. Tea on varem lisaks kujundanud hulga Eesti Rahva Muuseumi näitusi. Kuidas te ennast Eesti lugude jutustajatena tunnete?

Malle: See rida nüüd küll teadlik valik ei ole olnud, sellise seose peale poleks ise tulnudki. Ekspositsioon valmib ikka tihedas koostöös muuseumiinimeste, teaduritega ning see on muidugi iga kord erinev, kui täpselt sisu paigas on. Alati süveneme meiegi teemasse, muidu ei saaks seda tööd üldse teha.

Krista: Tammsaare muuseumi puhul oli küll näituse koostajail väga selge nägemus, mida nad tahavad. Näiteks „Tõe ja õiguse“ toast saab võrdlemisi hea ettekujutuse raamatust isegi see, kel on õnnestunud kohustusliku kirjanduse lugemisest kõrvale hiilida, ja võibolla hakkab ta sellepeale lugemagi.

Tekst: Ingrid Ruudi
Fotod: Tarvo Varres/ portree

Pikemalt juba ajakirjas nr. 3-2009...