Kahhelahju puuduvaid kive saab asendada ja järele teha

Katkiseid vanu kahhelkive saab asendada, ostes vana analoogse ahju kivi või laste selle joonise järgi valmistada.
Väärikal vanal kahhelahjul on nii mõnigi kord kannatada saanud välimus: üksikud kahhelkivid on katki või pragunenud. “Nende puuduvate kahhelkividega on nüüd küll niisugune lugu, et neid tuleb lihtsalt otsida,” sõnab suurte kogemustega vanade ahjude restaureerija Vahur Kuhlberg. “Eriti raske on just valgete kividega, sest samasugust valget leida on väga keeruline. Samas peaks igal korralikul pottsepal olema endal valik vanu kahhelpotte kodus või on tal vähemalt infot, kellel võiks olla. Vanakraamipoodides pole ma leidnud ahju remondiks ühtegi sobivat kahhelkivi, küll aga võib sealt aeg-ajalt leida mõnelt uhkelt mõisa ahjult maha lõhutud karniise.”

Vanade kahhelahjude müügiga tegelevad materjalide taaskasutamiskeskused, üks materjali taaskasutuse ladu asub Kiilis.

Portaali www.materjalid.net vahendusel võib 18.–20. sajandist pärit kahhelahju soetada hinnaga 9000–10 000 kr/tk.

Tagavaravariandina võib soovitada kivide valmistamist keraamikatöökojas. Käsitsi (nii tehti neid ju ka vanal ajal) on võimalik valmistada siledaid ja reljeefseid ahjupotte, neid glasuurida ning maalingutega kaunistada. Sel viisil said endale puuduvad kivid ka näiteks Palmse mõisa ahjud. Lähtuda tuleb siiski konkreetsest ahjust ja arvestada sellega, et kunstniku poolt valmistatu on ka kõrgemas hinnaklassis.

Proovida võib ka vanade kivide kopeerimist ahjupottide tehases. Näiteks OÜs Saviton valmistatakse eritellimusel tehnoloogiliste võimaluste piires erinevates värvitoonides, dekoolpiltidega ja reljeefseid ahjupotte.

Lisaks ahjupottidele on tähtsad ka detailid, näiteks vanaaegne uks ning siibrid. Enamikul vanadest ahjudest on uks kas katkine või sootuks uue vastu vahetatud. Korraliku vanaaegse ukse võib leida mõnelt vanakraamiturult, näiteks Kurtna laadalt, mida peetakse igal aastal mai ja oktoobri esimesel pühapäeval. Kui sealt ei leia, siis võib samuti meistrite poole pöörduda, kel on aastakümnete jooksul kogunenud teatav varu nii vanu uksi kui ka muid tarvikuid. “Samuti oleks targem kasutada vana ahju renoveerimisel vanemat tüüpi malmist pöördsiibrit ehk pelti, mis on kindlasti vastupidavam kui uus ja plekist,” soovitab Kuhlberg. Väidetavalt on 95 ahju 100st võimalik taastada, kuid osutudes kuuluvaks järelejäänud viie protsendi hulka võib mõelda ahju asendamisele teise vana ahjuga.

Kompromissina võib käsitleda mitmeid võimalusi. Ahju üleviimist teise ruumi, kahest ühe kokku ehitamist, ahju säilitamist dekoratiivelemendina või ümberehitamist mõneks muuks soojusallikaks. Säilitades austust vana vastu, võib sel moel leida uusi ja huvitavaid lahendusi interjööri ilmestamiseks.

Muinsuskaitseameti kantseleijuhataja Karolina Miidel sõnul oskavad kultuurimälestiseks oleva hoone ahju taastajale nõu anda ka maakonna kohalikud inspektorid. “Kui maja asub Tallinnas, tuleb sel puhul pöörduda Tallinna kultuuriväärtuste ametisse. Mälestiste puhul saab tegevusaabitsaks Muinsuskaitseseadus,” selgitab Miidel.

Esmase ülevaatuse tegemisel tasub uurida ka kolde ja lõõride seisukorda, siin oskab aidata korstnapühkija, kes osutab probleemsetele kohtadele. Meistrimeeste kõrval on siiski ka palju isehakanud pottseppi, kellel on tihti väga udune ettekujutus ahjudest. “Kuulata tuleks mitme ahjuasjandust tundva meistri arvamust ning usaldada ainult sellist pottseppa, kes on mõned kahhelahjud ka teinud. Veel tahaks meistri otsingul hoiatada igasuguste kaminapaigaldajate ja tellisahjude tegijate eest. Hea meister on see, keda kiidetakse mitte tema toreda jutu pärast, vaid see, kelle mõtteviis on vanade meistrite tööd austav ning lõpetatud töö kena ja toimiv,” ärgitab meid valvsusele Kuhlberg.

Nõuannet võib küsida ka näiteks Säästva Renoveerimise Infokeskusest.

Airi Pung
Äripäev