Puidu viimistlemine sisetöödel

Eestlased on end sajandeid metsarahvaks pidanud ja majapidamises puitu kasutanud. Puit loob keskkonna, kus paljud meist ka tänapäeval end hästi tunnevad. Hea ehitusmaterjalina on puit alati hinnatud olnud, kuid viimastel aastatel veel eriti. See on sundinud puidu kasutajaid otsima teid, mis aitaksid väärt materjalil võimalikult kaua kesta.

Dekoratiivsed puidukaitsevahendid
Enim kasutatakse neid viimistlusvahendeid välistööl, aga kaasaegne Pinotex/Kolorex võimaldab puitu kaitsta ja kaunistada ka siseruumis. Valdavalt põhinevad sellised viimistlushavendid looduslike õlide sünteesil saadud alküüdvaigul, orgaanilisel lahustil ja puitu kaitsval fungitsiidil.
Et puidu kahjustumist soodustab peamiselt niiskus, siis kasutatakse selliseid vahendeid kõige rohkem niisketes ruumides, pesuruumides näiteks. Et niiskus nii kergesti puitu ei tungiks, tuleks dekoratiivse puidukaitsevahendiga kaetud pind üle pintseldada niiskuskindla lakiga. Sama dekoratiivse tulemuse saaksime ka puitu peitsides ja lakkides, aga selline kombinatsioon ei kaitse küllalt tõhusalt.

Seina- ja laelakid
Seina ja laelakid kaitsevad puitu mehaanilise kulumise, määrdumise ja päikesekiirguse eest, ning võivad sideaine tüübilt olla nii nitrolakid, alküüdlakid kui ka akrüüllakid.
Kiirelt kuivavad, et niiskust mitte kannatavaid nitrolakke kasutatakse sagedamini kruntlakina. Kui tahetakse puitu korraga toonida ja lakkida, nii et puidu tekstuur jääks nähtavaks, sobivad selleks akrüül- või alküüdlakid. Mööbli lakkimiseks võiks kasutada lahustipõhjalist alküüdlakki, sest see on kulumiskindlam. Et vältida vaigust põhjustatud läike erinevusi, tuleks enne lahustipõhjalise laki kasutamist oksakohti töödelda oksalakiga.

Põrandalakid
Levinuim puitpõranda viimistlusviis on lakkimine. Põrandalakk peab vastu pidama kulutamisele, vee ja kodukemikaalide toimele. Üldiselt on kõige kallimad lakid ka kõige kvaliteetsemad ja vastupidavamad. Põrandalakke valmistatakse ühe- ja kahekomponendilistena, ühed on vesilahuselised, teised lahustipõhjalised.
Kruntlakk peab olema kiirest kuivav, kergest lihvitav ja aitama kallist pindlakki kokku hioda. See peaks põhinema samal lahustil mis pindlakk, nii hoitakse ära lakkide sobimatusest tekkivad ebakõlad. Enne lakkima asumist tuleks varemlakitud aluspind kindlasti lihvida ja tolmust puhastada.
Laki valikul tuleb lähtuda eelkõige sellest, milline koormus edaspidi põrandale langeb. Lõpliku tugevuse ja vastupidavuse saavutavad vesilahused ja lahustipõhjalised lakid erineva aja jooksul. Et lakitud põrand kaua korras oleks, peaks lakk enne põranda kasutuselevõttu kuivama vähemalt nädala.
Tihti ei saa nii kaua oodata. Sellistel puhkudel tuleks eelistada kahekomponendilist lahustipõhjalist lakki, mis kuivab kõvaks märgatavalt kiiremini kui vesilahuseline. Meeldivam on muidugi töötada vesilahuselise lakiga, sest selle lõhn ei mata hinge ja töövahendid saab pärast töö lõppu puhastada veega. Meeles peaks pidama, et sõltumata laki tüübist tuleb põrandat pidevalt puhastada ja hooldada. Selleks sobivad suhteliselt neutraalse pH-tasemega puhastusvahendid.

Igal põrandal leidub alati mikroskoopilisi pragusd ja defekte. Ka väga hea lihvimine ei suuda neid kõiki kõrvaldada. Enne lakkimist võib soovi korral kasutada spetsiaalset pakettpõranda lauspahtlit, mis täidab ja silub ebatasasused. Enne lakkimist lihvitakse see maha.
Nii seintel, põrandatel kui ka massiivpuidust mööblil võib väikeste defektide (mitte aga suuremate pragude korral) täiteks ja kohtparanduseks kasutada vesilahuselist akrüülparanduspahtlit, mida toodetakse kolmes toonis: mänd, tamm ja pöök.

Põranda- ja universaalvärvid
Põrandate värvimiseks on tavaliselt kasutatud emailvärvi, mille toonide valik polnud vanasti kõige suurem. Tänapäeval muudetakse alküüdsideainel põhinevad põrandavärve kulumiskindlamaks polüretaanivaigu lisamisega. Võimalikke värvitoone, mille seast valida on praegu üle paarisaja.
Igas ruumis on rohkesti selliseid pindu, mis lakitakse või värvitakse - uksed, aknad, aknalauad, põrandaliistud jne. Sõltuvalt kasutatavast värvist saab pinna muuta kas läikivaks või matiks. Tavaliselt kasutatakse sellistel puhkudel alküüdvärvi, mida rahvas nimetab ka emailvärviks. Harilikult on alküüdvärvid lahustipõhjalised, kas normaalviskoossusega või tiksotroopsed. Triksotroopia on värvi omadus, kus pastalaadne värv muutub voolavaks aineks pintsli või värvirulli liigutamisel. See teeb eriti mugavaks vertikaalpindade värvimise, sest kuivades ei teki pinnale värviniresid. Universaalvärvide hulgas pakutakse kõrvuti harilike lahustipõhjaliste alküüdvärvidega ka vesilahuselisi akrüülvärve.
Kui värvitav pind vajab parandamist või tasandamist, sobib selleks kasutusvalmis akrüüllatekspahtel. Temperatuuri või niiskuse muutusest põhjustatud vuukide või pragude tasandamiseks sobib siiski paremini akrüülmass, mille elastsus on suurem.

Puiduõlid ja -vahad
Viimastel aastatel on rohelise mõtteviisi mõjul võetud kasutusele ka nn biotooteid - puiduõlid ja -vahad. Need on olnud puidu kaitsmise ja kaunistamise traditsiooniline materjal läbi aastasadade, antiikajast alates. Looduslikest ainetest valmistatud vahendid on keskkonnasõbralikud ning ohustavad vähem ehitise seisundit ja kasutaja tervist.
Mida suurem on puupõranda kasutamiskoormus, seda tõsisemalt tasub kaaluda laud- või parkettpõranda õlitamist lakkimise asemel. Puiduõliga saab rõhutada puidu enda tooni ja nii vana kui uut puitu täiendavalt vääristada. Valida võib naturaalse, kahvatukollase ja toonitud õli vahel. Õlitatud puit "hingab" ent muutub samas kulumiskindlamaks.
Õlitamine, meil suhteliselt uus põrandaviimistlemise viis, erineb lakkimisest põhimõtteliselt. Lakkimisel imbub puitu väga vähe lakki - see moodustab pinnale vaid kaitsva kihi. Õli aga peab puitu imbuma küllastumiseni, seejärel kuivades puitu tihendama ja kõvendama. Liigne õli, mis puitu ei imbu, tuleb pinnalt kohe eemaldada.
Lakitud põranda uuendamine eeldab selle täielikku ülelihvimist. Õliga töödeldud põranda hooldamiseks piisab, kui seda pühkida hooldusõliga immutatud lapiga. Õlitatud põranda hooldussagedus sõltub sellest kui palju seda kasutatakse: kodus piisab ehk 2-3 korrast aastas. Pärast õlitamist võib põrandale astuda juba ööpäeva möödudes.
Kui soovitakse toonitud põrandat, võib selle eelnevalt peitsida, seejärel katta värvitu lakiga. Alternatiivvariandina võib kasutada toonimispasta lisandiga põrandaõli - säästab aega.

Üha enam levib puitpõranda pleegitamine, mis peatab puidu vananemisega kaasneva pinna kollakaks muutumise. Naatriumhüdroksiidi ja lubja vesilahuse abil jäävad naturaalselt kollaka tooniga okaspuidust (mänd, kuusk) pinnad pleekinudvalgeks, nii tekib mulje vanast naturaalselt patineeritud puupõrandast (neid leeliselisi tooteid ei tohi kasutada väärislehtpuust põrandate - tamme, pöögi jt puhul).

Vahatatakse tänapäeval igasuguseid, nii lakitud kui õlitatud puitpõrandaid: naturaalse tooniga vaha annab puidu pinnale kauni siidise läike, samas kaitseb pinda vee, niiskuse ja määrdumise eest.
Kombineerituna kasutatakse puitpõrandate, -uste ja mööbli kaitseks looduslike õlide ja vahade segu või samatüübillist hooldusvaha, mis vähese valge pigmendilisandi tõttu annab puidule (nagu eelkirjeldatud leelisehooldus) kauni patineeritud ilme. Selline pind on hästi puhastatav ja kulumiskindel.
Mesilasvaha lahus on valmistoode puhtast mesilasvahast ja looduslikust õlist. See sobib kõigi puidust sisepindade ja ruumi avatud konstruktsiooniosade (laetalad, sarikad jm) viimistlemiseks.

Puit on alati kaunis looduslik materjal, mille vääristamiseks ja kaitseks on tänapäeval piisavalt valikuvõimalusi. Laseerivad ja katvad, vesilahuselised ja lahustipõhjalised, läikegrupilt täisläikivast kuni täismattideni ... Mõnda sorti värvi on kuni 2000 tooni. Selles orienteerumiseks tuleb aeg maha võtta ja alles siis otsustada, mida oma fantaasiale vastavalt kasutada.