Arhitektuuripidu Veneetsias – midagi enamat kui ehitised

Arhitektuuri ei tasu otsida majadest, sest need on majanduslikel kaalutlustel loodud, raiskajalikud ja inetud, leidis arhitektuuribiennaali kuraator. Kust head arhitektuuri leida võib, käis Veneetsias vaatamas arhitekt Margit Mutso.

Iga kahe aasta tagant muutub Veneetsia maailma arhitektuuri südameks. Näitused, installatsioonid, loenguseeriad ja kohale saabunud staararhitektid täidavad mitte ainult biennaalialad Giardinis ja Arsenales, vaid kogu linna. Arhitektuur figureerib kanalite kallastel, vanades kirikutes, romantilistes, pisut räämas hoonetes, teinekord lausa vee peal või kohal.

See on arhitektuuripidu, mis toob üle aasta siia kokku arhitekte ja arhitektuurihuvilisi kogu maailmast. See on võimalus näha, kuidas planeet Maa elab, millest mõtleb ja unistab. Siia tullakse esinema geniaalseimate mõtetega arhitektuurist, ruumist, keskkonnast ja elust üldse. Siin näeb hetke maailmataset projektide esitlemisel ja makettide vormistamisel.

Üheteistkümnes Veneetsia arhitektuuribiennaal kannab pealkirja «Out There: Architecture Beyond Building» («Arhitektuur, mis on enamat kui ehitised»). Näituse kuraatori Aaron Betsky sõnul on enamik maju eelkõige majanduslikel kaalutlustel loodud ning neid pole disaininud arhitektid, nad on inetud ja raiskajalikud, seega arhitektuuri tuleb otsida mujalt, mitte majadest!

Huvitav on jälgida, kuhu erinevate maade arhitektid oma pilgud suunavad: kes võtab ette pisidisaini, kes pöördub loodusesse, kes tegeleb inimese ja tema elukorraldusega, kes pöörab pilgu kosmosesse. Eks igaüks räägib sellest, mis hingel ja oluline. Loomulikult ei puudu biennaalilt ka majad, kuid seekord kipuvad nad tõesti kõrvalosa etendama.

Kõige põnevam biennaali osa on ilmselt esitatud Arsenales, kus mitmed staar-arhitektid esinevad ülisuurte installatsioonidega. Nii on Austria arhitektuuribüroo Coop Himmelb(l)au tulnud siia oma juba 1971. aastal sündinud ideega hiigelajust, mis tekitab siinviibivast inimesest tuleneva ruumi. Sisenedes hiigelkupli alla ja võttes kinni kahest raudkangist, hakkavad su ümber pulseerima su oma südamelöögid, mis võtavad valguse ja heli kuju. Kui oled nii osav, et suudad südant kiiremini tööle panna, saad ruumi ümber muuta ning see toimib nagu pulseeriv õhupall. See on tõeliselt sinu ruum.

Ameerika kultusarhitekti Frank O. Gehry vormiotsingud on alati põnevad ja pisut arusaamatud. Arsenales väljapandud mudelite juures kirjeldab vanameister, kes sai ka tänavuse elutööpreemia, oma arhitektuuri sünni protsessi, oma tõekspidamisi ja suhtumist klienti. «Mu arhitektuurikeel võib ju näida mõnele imelik, kuid siiski peab ta tundma end mu majades mugavalt,» ütleb Gehri.

Hollandi Arhitektuuribüroo MVRDV visioon taevaautode linnast, kus kõrghoonete vahel liuglevad autod, mille tarvis pole vaja laotada maha tuhandeid kilomeetreid asfalti, on kindlasti praegu veel utoopia, kuid mine sa tea, võib-olla polegi propelleri kinnitamine autole nii keeruline? Iseküsimus on, kas kõik inimesed suudaksid liigelda vabalt kolmemõõtmelises liikluses.

Objektipreemia läks ameerika arhitekt-teoreetikule Greg Lynnile, kelle biennaalile loodud mööbel on disainitud vanadest mänguasjadest. Ehkki mööbel ise suurt disainielamust ei pakkunud, leidis žürii sellise taaskasutuse olevat väga tabava väljenduse biennaali teemale. Vormiliselt hoopis efektsemalt mõjusid Iraagist pärit maailma kõige tuntuma naisarhitekti Zaha Hadidi ja Patric Schumacheri voolav mööbel – maja Lotus, mis seob tavaliselt eraldiseisvad mööblitükid üheks suureks ulmeliseks tervikuks.

Giardini rahvuspaviljonidest sai üllatuslikult tänavu peapreemia Poola ekspositsioon Hotel Polonia, mis räägib majade kiirest muutumisest. Kuus maja, mis on ehitatud Poolas viimase dekaadi vältel, on pildistatud üles praeguses olekus ning kõrvale on lisatud fotomontaaž tulevikupildist, kus hoonetel on uued funktsioonid ning nende välimus on kapitaalselt muutunud. Nii võib näiteks prominentsest esindushoonest ühel päeval saada lustakas kitsdisainiga veekeskus või torudest piinatud fassaadiga tootmishoone.

Elumuutus, millele arhitektuuri luues ei mõelda, kuid mis tabab paljusid maju, mida päris maha võtta ei taheta. Lõpuks on teisenenud ka Poola näitusepaviljon ise – kunstisaal on muutunud suurte baldahhiinvooditega hotelliks, sest miks pidada nii inimtihedas linnas nagu Veneetsia biennaalide vahel tervet pargitäit tühje ruume?

Kummaline on see, et maailma ühe kõrgema tehnilise tasemega ja tihedaima linnakeskkonnaga riik Jaapan esineb juba teist korda äärmiselt askeetliku looduskeskse projektiga. Jaapani paviljoni valged seinad on Junya Ishigami õrna, pisut lapseliku käega täis joonistatud visioone suurtest aedadest, metsadest, majadest nende sees, hoonetest, mida katab lõputu taimestik. Paviljoni juurde on istutatud päris aed, mis paistab läbi lahtise ukse valgesse saali. Ilmselt unistavad ka jaapani inimesed millestki muust kui lõpututest kõrghoonetest ja mitmetasandilisest liiklusest.

Kõige radikaalsem lahendus on Hollandi paviljonil – siin näitus kui selline üldse puudub. Kui oled nii kõva arhitektuurimaa nagu Holland, siis teatakse su arhitektuurisaavutusi ka biennaalita. Paviljonis toimuvad aga pidevalt arhitektuuriteemalised arutelud, ümarlauad, ettekanded.

Seekordne eestlaste Nord Streamist inspireeritud võimas installatsioon «Gaasitoru» ei saa küll ühelgi külastajal märkamata jääda. Giardini pargis ühes kõige tihedama liiklusega paigas olev tibukollane (tühi) naftajuhe algab Vene paviljoni juurest ja lõpeb Saksa väljapaneku juures. Eesti noorte arhitektide Maarja Kase ja Ralf Lõokese ning skulptor Neeme Külma kavandatud objekt peegeldab suurepäraselt biennaali ideed – arhitektuuri väljaspool maju; arhitektuuri, mida ei kavanda küll arhitektid, kuid mis on tihti nähtav, katsutav, maastikku kujundav; arhitektuuri, mis sünnib mitte esteetilistest eelistustest, vaid poliitilis-majanduslikest kokkulepetest, energiaprobleemidest; arhitektuuri, millel on tugev mitmeplaaniline mõju.

Kindlasti pole see rõõmsavärviline naftajuhe mõeldud otseselt näpuga näitamiseks Saksamaa või Venemaa suunas, kuid mis seal salata – pisut etteheitvana see siiski sel kohal mõjub, toimides Giardini rahuarmastavas aias ootamatu katkestusena, samal ajal kui Saksamaa loob oma paviljoni tehisliku paradiisi ja Venemaa esineb väljapanekuga unistustega Vene maastikest, mis on muide väga meeliköitvad.

Aaron Betsky, kes isiklikult eestlaste toru-paviljoni avama tuli, ei olnud kiidusõnadega kitsi. Kiita sai nii idee, disain kui ka töörühma vaprus ja visadus argistel asjaajamistel; vaja oli hankida hulgaliselt kooskõlastusi, ehitusluba ning ega 63 meetri pikkuse 1,2-meetri laiuse läbimõõduga terastoru kohaletoimetaminegi kerge ülesanne pole.
Võib-olla oleks siiski vajalik olnud panna mingi infostend toru kõrvale, kõik inimesed ei pruugi ju olla kuulnud Nord Streamist. Kas see pingutus ka end ära tasub, näitab aeg, kuid tundub, et see terava loomuga installatsioon tõstab Eesti taas tõsiseltvõetavate arhitektuurimaade sekka ning selle mõju on tugevam kui Welcome Estonia märgil. Tõsi, lahendusi teravatele küsimustele juhe ei paku, ehkki nii mõnigi biennaalikülaline üritas neid toru seest leida.


Postimees.ee
Foto: Pm
www.postimees.ee/?id=34790