Artiklid ja uudised

Aed kahe mere vahel

Põnev ja õpetlik on kellegi aeda esmakordselt külastades sellest midagi juba ette teada: millisel maastikul, kui suur, milline otstarve, millised taimed. Mõte ja ettekujutus hakkavad tööle, aed hakkab vaimusilmas kuju võtma… ja siis rabab kohalejõudmise hetk. Kõik on ju hoopis teistmoodi!
Meie olime lugenud pererahva kirja Kodu Kauniks aiavõistlusele:
„Läänemaal Noarootsi vallas endises karjakoplis asub 18 aastat tagasi rajatud Haava talu, millest aed moodustab 0,5 ha.

Kuus aastat tagasi lõpetasime loomapidamise – sõnnikuhoidlast sai tööriistakuur, laudast suvemaja, mille juurde rajasime puhkenurga koos kiige, lõkkeplatsi ja söögikohaga.
Lepavõsa ja karjamaa asemel pakuvad igal aastaajal silmailu maakividega ääristatud lillepeenrad, ilupõõsad ning okaspuud. Oma koha on leidnud ka marjapõõsad koos viljapuuaiaga. Aias on suured avarad muruplatsid, killustikuga kaetud teed…

Pereema Lii on Noarootsi koolis algklasside õpetaja ja pereisa Ülo Noarootsi vallavanem.“
Ettekujutuses võttis ilmet traditsiooniline taluaed Läänemaa kuival ja lubjasel pinnasel. Pärale jõudes aga leidsime eest lopsaka, võimsalt õitseva, otstarbekalt liigendatud planeeringu ja huvitava kujundusega iluaia. Kuigi teisel pool külateed laiub puisniit, mõjub küla viimane (või esimene) maja oma eeskujulikult korrastatud ümbrusega pigem aedlinlikult.

Laevatatav pinnas Vene-Rootsi sideliinil

Aga ega see alati nii ole olnud.
Karjakopli ülestöötamine algas aastal 1986, kui istutati aeda külateest eraldav kuusehekk. „Jaanipäeva ajal ujusid siin veel kajakad. Pinnas oli nii laevatatav, et linttraktor uppus ära,“ meenutab Ülo. Madal ja soine ala kuivendati kraavide ja drenaažiga ning künkale kerkis 1989. aastal elumaja.
Kohe maantee-äärse kuuseheki lõpust tõmbab aiale teise piiri veel üks avalikus kasutuses külatee. Viis aastat tagasi rajati teisele poole teed suur 150 puuga ploomiaed, kuhu valiti kaks oivalist sorti: ’Liisu’ ja ’Edinburgh’.
Kommunikatsioonidega on aga Haava talu tõepoolest õnnistatud: lisaks kahele külateele peidab maapõu ka silmale nähtamatut. Kuuseheki taga labidat maasse ei lööda – sealt kulgeb Peterburi-Stockholmi telefonikaabel.
Tulevikus varjab aeda tuulte ja möödujate eest lisaks kuusemüürile ka punaselehise sarapuu hekk. Tulevikus seepärast, et esialgu kasvab aias üks suur sarapuu, mille iga-aastasest järelkasvust hekk omas tempos pikeneb.

Iluaiandus, pere ühine harrastus

Aiandusega on peres alati tegeldud hobi korras. “Õpetajal pole ju suvel midagi teha,“ naerab Lii.
Talul on kokku seitse ja pool hektarit maad, peale õueala tuleb hallata ka metsa ja karjamaad.
Hulk taimi eesotsas ilusa päevaliiliaga on toodud vanaema juurest, uustulnukate jahil on külastatud Hortest, Hansaplanti, Nurga puukooli ja Tallinna Botaanikaaeda. „Mis parajasti tee peale ette jääb,“ naerab Lii.
Aia väetamiseks kasutatakse vaid orgaanikat ehk lehmasõnnikut. Multšiks on toodud nii turvast kui ka hakkepuitu.

Ülo ehitatud esinduslik suvemaja ja puhkenurk pakuvad peavarju suuremalegi seltskonnale. Järgmise ehitusprojektina on tal plaanis ehitada iluaia taganurka kuuseheki taustale vähemalt väliselt ehtne pukktuulik, kuhu sisse võib teha näiteks mängumaja.
„20. sajandi algul oli Noarootsis sada pukktuulikut, mis nüüd on maastikult täiesti kadunud. See oleks neile kui mälestusmärk,“ arvab ta.

Aiažürii liige Mari Laane: õppige Kalmu perelt!

Algajale aednikule, kes otsib eeskuju, mille järgi oma krunti aiaks vormima hakata, soovitan ma sõita Noarootsi ja paluda Kalmu perelt luba veeta päev või paar nende aeda uurides. Juba esimene pilk tänavalt veenab vaatajat, et siin on enne mõeldud ja alles siis töid alustatud.
Enamik meie noortest aedadest kujundatakse intuitsiooni ajel, nagu maalitaks maastikku, püüdes ellu kutsuda vaimusilmas nähtud pilti. Aga aed ei ole pilt, see rajatakse hoopis teistsuguseid parameetreid silmas pidades, ja nii jõutakse rahuldava tulemuseni enamasti lõputu tööga. Perekond Kalm on ilmselt lähtunud lihtsamast ja usaldusväärsemast meetodist – aia planeerimisest. Vahele on jäetud „pimeda eesli teekond kivisel rajal“, nagu aiakujundajad nimetavad aia loomist katse-eksituse meetodil, lõputute ümberistutamistega.
Aed on ruum, tema kõrguse määravad ehitised ja (põlis)puud, pikkuse ja laiuse aga krundi piirid ja ümbrus, mis aiast näha on. Soovi korral võib ja saab ümbritsevat maastikku kasutada aia taustana, sel moel krunti näiliselt laiendades. Kalmu perel on õnnestunud järgida üht tänapäevase aiakujunduse põhinõuet – siduda aed ümbritseva maastikuga, kujundades muru, piirdepeenrad ja killustikuga kaetud alad ümber maja taanduvate ringidena.
Sini-valge-kollane lilleaas ja vabakujuline kõrge hekk jäävad juba üleminekutsooni, liites aeda selle ümbrusega. Maja ümbritsev raampeenar, muru selle taga ja põõsastest ning lilledest koosnev piirdepeenar moodustavad iluaia. Avaral muruplatsil on ruumi kõigi ettevõtmiste tarvis, mis pereelus ette võivad tulla, alates arvuka seltskonnaga aiapeost ja lõpetades lastelaste jooksumängudega. Ulatuslikku muruplatsi on noores aias väga raske tasakaalustada. Tavaliselt püütakse tuimavõitu lagendikku elustada usslookes peenardega, mis aia põhiplaaniga kokku ei kõla.
Kalmud on valinud teise tee: piirdepeenra joon on maha pandud laugjates kaartes, mille alt paistab selgelt silma aia geomeetriline, ristkülikutest koosnev põhiplaan. Kus rohelust tundub nappivat, võib istutada murusse puu, näiteks pooppuu, nagu siin on tehtud.
Tähelepanu ja imetlust väärib oskus siduda puhtasse geomeetrilisse vormi pöetud okaspuid ülejäänud aia kujundusega, kasutades ära kuuskede ja nulgude koonusjaid ja sambakujuliste elupuusortide kitsaid võrasid. Nende vahele paigutatud rohelisi silindreid sulatavad kujundusse Pfitzeri kadakate kollaka varjundiga kohevad laiuvad mättad ja elupuu ’Rheingold’ kuldne kuhik. Erepunaste õitega kõrge roosipõõsas hajutab parasjagu tähelepanu, et okaspuude grupp ei hakkaks aias domineerima. Mõelgem siinkohal ka järjekindlale hooldustööle, mida on nõudnud nii need silindrid kui ka ühtlaselt tiheda rohelise seinana mõjuv hekk!
Omaette teema on selle aia taimevalik. Aed on tõeliselt värvirõõmus ja vaheldusrikas. Värvilaikude vaheldumine on nii osavalt komponeeritud, et pehmete toonidega üleminekutsoonid ja põneva lehestikuga põõsad ning püsikud puhverdavad eri rühmade juhttaimi, pakkudes solistile mõnel juhul

isegi konkurentsi, nagu kahvatukollane tokkroos Prževalski kobarpea kõrval või kollaselehised jaapani enela sordid puishortensia ’Annabelle’ jalal.
Aedniku asjatundlikkuse mõõt on varjupeenarde taimestus ja siin tuleb perekond Kalmu ülemaednikule, ükskõik kumma roll see siin siis on, siiralt au anda. Suur saavutus on, kui varjupeenra taimed ei veni välja, vaid katavad peenra ühtlase tiheda lehevaibaga. Kui nad lisaks sellele veel ka küllaselt õitsevad, on see kõrge tunnustus aedniku meisterlikkusele ja taimetundmisele.
Künkale rajatud maja on astme võrra allpool asuva aiaga raske siduda, kui maja lähedal ei kasva laiuva võraga põliseid lehtpuid. Sel juhul istutatakse lagedate seinte katteks ronitaimi, sulatades maja nende abil rohelusse. Mõne aasta pärast, kui sidrunväändikud või aktiniidiad katuseni jõuavad, ongi see aed see, mille kohta Pärsia poeet Saadi ütles: „Silmadel rõõmu, südamel soe ja mõte läheb rändama kaugemaid radu.“


Kodu-aed.ee
Tekst: Piret Veigel
Fotod: Aavo Leemets
www.kodu-aed.ee/est/aed/?newsID=6742

Sisestatud: 03.11.2008

Sind võivad huvitada ka järgnevad artiklid

Intervjuu Michael Hilgersiga: “Loogiline on töötada vineeriajaloo epitsentris”

Intervjuu Michael Hilgersiga: “Loogiline on töötada vineeriajaloo epitsentris”

Maris Vahter Radis Furniture’ist (MV): Peale Lutheri perekonna poolt veekindla vineeriliimi leiutamist Tallinnas asutati 1897. aastal Londonis tütarettevõtte Venesta. 1931.aastal koostöös Venestaga asutatud Isokon seevastu on saanud moodsa disaini ajalukku vineermööbliga. Isokon tootis vineermööblit koostöös selliste maailmakuulsate Bauhausi nimedega nagu Walter Gropius ja Marcel Breuer. 1930ndatel jõudis Isokonile disainida ka Le Corbusier’ büroo. Nüüd, rohkem kui 80 aastat hiljem, samuti saksa ,disainer Michael Hilgers teeb tooteid koos Radis Furniture’ga, valmistades neid Tallinnas. Michael, näed sa siin positiivset ja viljakat pinnast vineeri renessansile?

Kvaliteetne batuut – kauakestev rõõm

Kvaliteetne batuut – kauakestev rõõm

Üks atraktsioon, mis väliüritustel igal juhul lapsi tõmbab, on kindlasti batuut. Samal põhjusel on ka batuudikeskused popiks muutunud – kellele ei meeldiks siis nii kaua hüpata, kui vähegi jaksu on? Kui aga väliüritused kodulinna kätte ei tule ning ei taha kogu aeg ka batuudikeskuse külastamise eest maksta, on võimalus osta koju üks korralik batuut. Kuidas aga valida välja kvaliteetne batuut, mis pakuks mitme aasta jooksul kõikidele rõõmu?

vaata kõiki