Jaanipäev saarevahi leival

Jaanil käib Vilsandil palju külalisi. Talle on südamelähedane budistlikes maades levinud põhimõte “elu on teenimine”. Jaan usub, et mida rohkem aega ja armastust toidu valmistamisse pannakse, seda erilisema tunde see sööjates tekitab. Ka külalised tajuvad toidusse pandud emotsiooni ja tunnet.

Suurem huvi toidutegemise vastu tekkis Jaanil sõjaväe päevil. Aega teenima sattus ta Bakuusse, kus kaheaastane teenistus möödus ohvitseri majavahina. Et üksi olles aega mõnusamalt veeta ja hästi söönuks saada, lasi ta endale kodust kokaraamatuid saata ja proovis kõik retseptid leht lehelt läbi.

Vilsandil (ega mujal) elavaid metsloomi Jaan ei küti. Merel kala püüdmas käib küll. Kalastamine on Jaani meelest anonüümsem kui küttimine, sest ei näe kala nägu enne tema veest välja tõmbamist. Palju ilusaid kalu laseb ta ka merre tagasi.

Vilsandil sööbki pere palju kala. Viimasel ajal jäävad Jaani võrku kõige sagedamini lest, tursk, räim, säinas ja koger. Oma lemmik-kalaroogadeks peab Jaan naise Margiti valmistatud võrratut praelesta ja “vana kooli” (sibula, küüslaugu, loorberi ja rõõsa koorega) ahjus küpsetatud kala. Jaan räägib innustunult, kui hea tunne on käia kalal või seenel tühja kõhu ja teadmisega, et kodus pole midagi süüa.

Vilsandil poodi pole. Nii tellib Jaan toidukraami Kihelkonna poest ja paadimees Harri toob selle paadiga üle mere. Kui uurin, kas ta saarel mõnest toiduainest ka puudust tunneb, siis tõdeb Jaan, et talvisel ajal on igasugust värsket ja rohelist kraami raske kätte saada ja selle järele tekib isu. Vilsandi pinnas pole eriti viljakas, nii et suuremat põldu sinna rajada pole mõttekas.

Väike ürdi- ja kurgipeenar ning mõned viljapuud annavad aga nii palju saaki küll, et suveajal kõige paremaid maitseid nautida. Esimese värske kurgi lõhn ja oma aia küpse tomati maitse on Jaani lapsepõlvest helgelt meenuvad toiduelamused. Värskeid ja võimalikult hea kvaliteediga tomateid kasutab ta palju ning eelistab neid konserveerituile. Sel suvel võib Jaan tomateid otse oma aiast noppida – kevadel sai sinna kasvuhoone püsti.

Oma reisidel ja rännakutel on Jaan kokku puutunud paljude põnevate rahvusköökidega. Talle meeldivad hiina ja tai köögi mõjutustega road ning mandril käies püüab ta ikka mõnd head hiina restorani külastada.

Must pipar ja sool on Jaani suured lemmikud. Lihtsalt võiga praetud ning musta pipra ja soolaga maitsestatud liha tõestab, et need maitseained on köögis asendamatud.

Ja uue puuahjuga on Jaani pere väga rahul. Algul küll pisut harjumist nõudnud ahjus valmivad nüüd lisaks kookidele-leibadele ka näiteks mulgipuder, hapukapsasupp ja mitmesugused pajaroad. Puuküttega ahi annab toitudele erilise, pisut suitsuse maitse.

Lõkkel mooritud pajapilaff lambalihaga
KÜMNELE

2 kg (kondita) lambaliha
5 tervet küüslauku
5 porgandit
200 g tumedaid rosinaid
1 kg riisi
peotäis kuivatatud värvohaka õielehti (ehk libasafranit)
300 ml rapsiõli
2 l (kuuma) vett
purustatud musta pipart või piprasegu
meresoola

- Lõika lambaliha suupärasteks tükkideks.
- Jäta kaks küüslauku puhastamata; kolm jaga eraldi küünteks ja puhasta.
- Lõika porgandid kangideks.
- Säti pada tuleasemele ja süüta lõke. Jälgi, et tuli oleks piisavalt suur ja pada hästi kuum. Vala õli patta, lase veidi soojeneda ja lisa nii terved kui ka puhastatud küüslaugud.
- Kohe kui küüslauk hakkab õlis kergelt särisema, lisa lambaliha, pipar ja sool. Nüüd lase lihal õlis küpseda, kuni lihast eralduv vedelik on ära auranud. Selleks võib kuluda umbes pool tundi.
- Kui liha hakkab kergelt pruunistuma, kalla riis, porgandid ja värvohakas patta.
- Vala juurde 2 l kuuma vett. Sega kõik hästi läbi ja lisa rosinad.
- Maitse vedelikku. Lisa julgelt soola, sest hiljem seda juurde pannes maitse kannatab! (Jaan ütleb, et soola on alati vähe ja hiljem seda juurde panna ei saa.)
- Kata pada kaanega ja lase pool tundi moorida. Nüüd võib lõke väiksem olla. Sega aeg-ajalt puupulga või -lusikaga.
- Paku kindlasti koos marineeritud sibulaga ja naudi vabas õhus. Pilafi juurde mekib hästi ka lavaš, mis võib edukalt asendada söögiriistu.
- Lambaliha asemel võid pilaffi taha ka sealihast. Rohket küüslauku retseptis pole vaja karta – kuumas õlis küpsedes ja hiljem moorides muutub see magusaks ja pehmeks. Varieeri julgelt oma (kaaslaste) lemmiktoiduainetega – hästi sobivad pilafisse näiteks päikesekuivatatud tomatid ja sibul. Värvohaka võid edukalt asendada meelepäraste ürtidega.

Marineeritud punased sibulad

1,5 kl vett
1,5 kl suhkrut
5 sl 30% toiduäädikat
10 punast sibulat ratasteks lõigatuna

- Lahusta suhkur vee ja äädika segus, ära kuumuta.
- Pane sibularõngad marinaadiga kaetult vähemalt 12 tunniks külmkappi.

Idamaist päritolu pilaffi (nõukogude ajal levis ka venekeelne sõnakuju „plov”) valmistatakse igal maal pisut isemoodi. Jaanile meeldib teha pajapilaffi suuremale seltskonnale. Pajas pilafi keerutamine on mõnus aseaine juba pisut ära tüüdanud grillimisele. Tore on ka see, et toidu valmistamisel saavad kõik sööjad kaasa lüüa. Üheskoos toiduaineid koorida-tükeldada ja siis paja ümber lõket ning pilafi valmimist valvata on mõnus rituaal viinavõtmise asemel. Ebaõnnestumist pole karta – maitsev roog valmib suure tõenäosusega ka algajal kokal. Emaileeritud paja saab osta näiteks ehituspoest (hind u 300 kr).

Suvine veinijook Campariga

valget veini
Camparit
apelsinimahla

- Jahuta vein ja apelsinimahl.
- Kalla valge vein klaasi ja lisa törts Camparit ning apelsinimahla. Soovi korral lisa jääkuubikuid.


Kodu-aed.ee
Tekst: Ingrid Lepp
Fotod: Kaido Haagen
www.kodu-aed.ee/est/kokaraamat/?newsID=6716