Roosirüütel Rein Joost

Mida suudab inimene luua aastaga? Kümnega? Kolmeteistkümnega? Alles see oli, 1995, kui Rein Joost ja tema abikaasa Küllike senjöör roosile truudust vandusid. Selle lühikese ajaga on Joostide aiandist saanud Eesti tuntuim roosikants, kus igal aastal sünnib tuhandeid taimi nii eraaedade kui ka avalike haljasalade ehteks.
Nina oli Jooste rooside poole tõmmanud juba mõnikümmend aastat, seega oli kogemust üksjagu. Kuigi see pärines Tallinna kandist, leebema kliimaga põhjarannikult, otsustati sobivate asjaolude kokkulangemisel rajada päris oma pereaiand hoopis marmelaadilinna Põltsamaale. Linna piiril, Mällikvere külas tegutsenud aiandi maa ja kasvuhooned olid tõsisema roosiäri alustamiseks paraja suurusega.
Rein Joost: „Eestis oli hädasti vaja roositraditsiooni jätkata. Nõukogude ajal oli tervelt 11 hektarit ainuüksi lõikeroosi all, sellest oli alles jäänud napilt 1,5. Omal ajal toimis ka Eesti Roosiklubi, selle kaudu anti välja 3-4 kataloogi, soovitati parimaid sorte. Allakäiku oli kurb vaadata, kohalik roositaimede tootmine ja sordikontroll olid varjusurmas. See sundiski oma aiandit looma – soov roose rohkem tutvustada, paljundada ja levitada.“

Rosaarium kui katse- ja näidisaed

Kui tootmine toimub põhiliselt kasvuhoones katuse all, siis näidis- ja katseaiaks kavandati selle kõrvale 1995. aastal suur rosaarium. Järgmise aasta suvi oli ootamatult hiline, jahe ja vihmane, kuid juulis saabunud kuumalainega avanesid siin ka esimesed õied.
„Rosaariumi kavandades puudus meil varasem kogemus, seepärast nuputasime üksjagu, kuidas seda kõige otstarbekamalt teha. Katsetame uusi sorte siinsamas peenardes, vajasime ruumi, et väetada, kasta ning kuuseoksi laotada. Peenarde vahele pidi mahtuma ka traktoriga sõitma.
Lõpuks otsustasime roosid jagada kahte gruppi. „Moodsad“ roosid istutasime sirgetesse peenardesse, mille vahele jätsime laiad, muruga kaetud käiguteed, „kartuliroosid“ aga said hajusad kasvukohad range joonisega keskosa ümber,“ meenutab Rein.
Kolm aastat tagasi tuli rosaariumi juba laiendada. Ruumi sai juurde just vabakujuline osa. Põhjuseks pargirooside üha suurenev populaarsus, ka olid madalamaid peenraid ümbritsevad roosipõõsad õige võimsaks sirgunud.
Rosaariumi keskosas täiendati ennekõike aiarajatisi: pinke, pergolaid ja tugikaari, et muuta aed külastajatele pilkupüüdvamaks, mugavamaks ja õpetlikumaks.
Tänavu kevadel ilmus Põltsamaa Roosiaia esimene kataloog, ettevõtmist toetas EAS, koostajaks Inge Angerjas. Sel suvel näeb roosiaias ligi 1000 roosisorti.
Roosiaeda võib külastada ka roosigiidi saatel, kes lisaks sortide silmaga nähtavatele ja ninaga tuntavatele tunnustele jutustab nende hunnitute lillede ajaloost, nendega seotud inimestest ning sündmustest. Roos, teate, on üks muinasjutuline lill…

Julgust, haaret ja värsket mõtteviisi

Iga aiandushuviline teab, kui riskantne on igasugune taimedega tegelemine. Kord nöögib ilm, kord tuleb teadmata suunast mõni viirus või satikaparv… Mis motiveerib? „Kõige põnevamad hetked on siis, kui õnnestub saada ja kodustada mõni uus sort. Ja kunagi ei tohi teha seda viga, et hoiad teda ainult endale!“
Igal aastal püütakse „kodustada“ 20-30 sorti. Praegu on käsil 10-15 sorti Kanadast (1937. aastal loodud Morgen-rühm), samuti katsetatakse Hollandi, Taani ja Saksamaa uustulnukaid. Põhiline, alati korduv küsimus on mõistagi külmakindlus.
Aiand pakub tööd talvel kümnele inimesele, suvel töötajate arv kahekordistub. Spetsialiseerutud on küll roosidele, kuid kasvatatakse ka püsi- ning suvelilli. Samuti võib siit saada asjatundlikku abi aia planeerimisel ja hooldamisel.
Eestis ei toimu enam naljalt suuremat laata või näitust ilma Joosti aiandi taimedeta. Ning paljud huvilised ootavad pikisilmi iga nõuannet, olgu siis teles, raadios, trükikirjas või aiandusportaalis. Rääkimata haljastajate, projekteerijate ja maastikuarhitektide õppepäevadest.
Kas on mõnd kolme-sekundi-nõuannet iga roosi ja ilma jaoks? „On ikka – seitse senti sõnnikut!“ naerab Rein.
Nagu heal isal ikka, ei tohi ka Reinul olla oma lemmikuid, kuigi jalad viivad meid nagu iseenesest roosiaia servas kasvavate kõrgemate põõsaste vahele. Siit leiab kõige põnevamaid, päris ebatavalisi roose. Sammalroos ’Salet’ näiteks on värske ja mitmekihilise aroomiga, varred aga lõhnavad hoopis vaigu järgi. Ja Afganistanist-Iraanist pärit mairoosi 200 sorti esindab siin teiste hulgas veripunaste õitega ’Red Nelly’, kelle mustad „marjad“ püsivad põõsal jõuludeni.
Meil senilevinud mõtteviis on roosi väärtustanud ennekõike tema peenral särava õiteilu tõttu. Tegelikult on roos aga üks haruldane taim: sobivat tüüpi sorte leidub igasse aeda, igale kasvukohale, igaks otstarbeks. Erisusi leiame rooside kasvukujus, suuruses, vastupidavuses, lehestiku värvuses ja lõhnas, viljumises… Õied on seejuures kui täpp i peal, mis kroonivad suve kõrghetke.
Seega on õige mitu head põhjust, et õppida roose haljastuses kasutama rohkem, vabamalt ja julgemalt. Kuidas täpselt, selleski on teejuhiks Põltsamaa Roosiaia spetsialistid. Nende nõu ja jõuga luuakse juba avalikke roosiaedu nii mõneski Eesti linnas. Ja et oma silm on kuningas, tuleks ennekõike ära käia Põltsamaa Roosisaarel.

Info: www.joostiaiand.ee


Kodu-aed.ee
Tekst: Piret Veigel
Fotod: Tiina Tammet, Kaido Haagen
www.kodu-aed.ee/est/aed/?newsID=6719