VASKNE VABAMAJA VÕRUS

Eriliste ja silmapaistvate väikemajade leidmiseks ei tule just mitte sageli pealinna mõjusfäärist kaugemale sõita. Arhitekt Karmo Tõra sai aga eramutellimuse Võrumaale, kus nüüd üks päris moodne elamu valmis. Võrulastele mõtles Urmas Oja.

Tegemist on üsna lihtsa T-kujulise plaaniga eramuga, mis paikneb oma siledal krundil mõne suure männi vahel. Koos majaga on rajatud ka kenad käiguteed ümber selle, nii et hoov mõjub rohkem isegi pargi kui kellegi tagaaiana.

Maja on kahekordne ja üsa tüüpilise plaaniga. Esimesel korrusel eluruumid ja pesemine ning teisel magamine. Aga ka kontoriruum ja hall. Omapära lisavad esimesel korrusel spetsiaalsed ruumid sportliku tegevuse harrastamiseks. Nii on plaanil näha spetsiaalne sporditarvete hoiuruum ning maja põhikehast välja ulatuvas osas, sauna ja selle eesruumiga koos ka treeninguruum vaatega aeda.

Eluruum on projekteeritud kõrge ja valgusküllane. See on saanud võimalikuks tänu maja üldisele vormile, mis otsib pigem trapetsikujulisi kontuure ja teravnurki kui selgeid eristusi korruste osas. Nii, kuidas elutoa avarus kasvab, tõuseb katusejoon kõrgemale, moodustades lõpuks lae ka teisele korrusele, et sealt siis sujuvalt mööda majakülge taas alla joosta. Veelgi valgusküllasemaks muudab maja peatoa katusel jooksev pikk aken.

Põhimajast välja ulatuv ühekorruseline sauna ja treeninguruumi maht on väljapoole kaldus seinaga. Koos reelinguga selle katuseterrassi piiril annab see majaosa veidi laevalikke signaale. Ning tõepoolest – veekogu poole on see ka suunatud. Kui kogu maja on angaar, siis saunaplokk sellest parajasti väljuv jõepraam.

See vaba vormi ja tänu veidi mügarjale üldkujule sõbraliku ja lahke olemisega maja on kaetud vaskpleki ja halli krohviga. Lisaks aiakujundusele on kenasti ansamblisse kujundatud ka aed ise – piire on ehitatud efektsetest teravatest metall-lippidest. Koos tänavafassaadil oleva esik-trepikoja kõrge aknaga annab aiapiire ansamblile vajaliku vertikaalse tasakaalu.

Tänavalt vaadates paistab silma üks imelik aken. Otse autode varjualuse kõrval ja peaukse juures on arhitektil üks akna-ava projekteerides justkui käest maha kukkunud ja põrandajoonele vajunud. Selle akna taga asub aga spetsiaalne ruum pere koertele, kes armastavad aega maha võtta just pigem lesimisasendis kui nelja, saati siis kahekäpukil. See aken ongi kutsude toa vitriin, kust nad ka tubases puhkeasendis mugavalt oma valdustesse ulatuvad nägema.

Aias hakkab silma veel üks teine maja – aiamaja grillimiseks, vaatega jõele. Selle juures on kasutatud emamajaga sarnaseid materjale, et komplekt soliidsem oleks. Ei juhtu just sageli, et arhitektil palutakse projekteerida ka väikevorme, või jäävad need lõpuks lihtsalt teostamata. See klaasseinte ja vaskplekk-katusega hoone on justkui emamaja enda küljest korraks eemale murule tõstetud objekt.

Interjööris valitsevad soliidsed ja hubased materjalid. Nii nagu pole ka maja enda puhul tegu mingi kaine karpmajaga, mis tingimata külma minimalistlikku sisu ootaks, on siinsetes ruumides mugav ja õdus olla. Kõik tänu sellele, et pole peljatud tuua interjööri sügavamaid värve. Tumesinine diivani-ala ning ainult pehmust õhkuv vaip selle sees kutsub sinna kerra tõmbuma ja läbi kõrge elutoaakna üle jõe asuvat parkmetsa vaatama.

Efektne ja kindlasti ka veidi ohtlik on teisele korrusele keerduv avatud trepimarsikurv, mis meenutab vanu häid parimaid modernismiaastaid. Küllap saab sealt ka otse diivanile hüpata. Tume puitspoon, mis kõikjal vastu vaatab, loob tunde justkui oldaks mõnes luksuslikus võõrastemajas. Sellised seina- ja uksepaneelid väga sageli ja nii otsustavalt erakodudesse ei jõua. Koos naturaalse ja ebaühtlase toonimustriga parkettpõrandaga saab puidust selle kodu üks peamisi sisustusmaterjale.

Maja arhitekt Karmo Tõra tõusis aktiivsemalt avalikkuse teadvusse mullu, mil võitis iseendale projekteeritud maja-ansambliga Kiili vallas aasta parima puitehitise preemia. See maja oli nüüd valminud Võru eramust hoopis teistsuguse arhitektuuriga ning materjalikasutusega. Tõra on end näidanud kui väga avatud meelega ja äärmiselt hoolikat arhitekti, kelle majad pole justkui ühe vitsaga löödud, vaid on igaüks spetsiaalselt konkreetsele tellijale ja krundile loodud. Ning lõpuks on Tõra majade detailide täpne ja korrektne viimistlus eraldi esiletõstmist väärt. Tore, et arhitekt otsustas peale pikka aega muu tööga tegelemist siiski enda algse ja südamelähedase eriala juurde tagasi tulla.

Sidebar

Karmo Tõra, arhitekt

Selle maja projekteerimise kogemuse saab tegelikult ühe lausega ära öelda: koostöö oli lihtsalt suurepärane! Tellija oli endale eelmise maja ise projekteerinud ja ehitanud, ning seega teadis nüüd päris täpselt, mida ta vajab. Oskas püstitada lähteülesande ja ka projekteerimisprotsessis kaasa lüüa. Plaanilahendus sai suhteliselt kiiresti paika, sest pakutud lahendus tundus olevat lihtne ja ratsionaalne. Eks hoone väliskuju nõudis pisut aega harjumist, aga otseselt vastu ei oldud sellele isegi kohe ka alguses. Kuna tellija ise on ehitaja, siis ei saa ka tulemusele midagi ette heita. Töö on teostatud kvaliteetselt ja väljatöötatud sõlmlahendustest on igati kinni peetud.

Seda, kuidas idee jaguneb on alati väga raske hinnata, aga selle maja juures pean siiski arhitektuurset ideed enda omaks ja rõhutan veelkord tellija teadlikkust oma soovide osas. Samas, küllap ikka peab inimestel olema mingilgi määral sarnane mõttemaailm, sest vaevalt, et näiteks mõnele teisele inimesele selline lahendus kuidagigi vastuvõetav tunduks. Tegemist on ikkagi just sellele perele projekteeritud majaga.

Muide, elutoa aknataguse terrassi all on tegelikult peidus bassein, mis basseinimeistrite selge ülekoormuse tõttu ehitusbuumi ajal jäigi esialgu lõpuni välja ehitamata ja ootab nüüd aega, mil pere pesamuna pisut ohutuma vanuseni jõuab.


Pildid: Jaan Sokk