Punase voodriga hele ülikond

Maarjamäe elamurajoon koosneb peamiselt eelmise sajandi keskpaigast pärinevatest eramajadest. Uusehitisi sealt naljalt ei leia. Üks sellistest on Kalle Vellevoogi poolt projekteeritud eramu Künnapuu tänavas, kus käis külas Mihkel Karu.

Keerutades kitsastel Maarjamäe tänavatel, leiab ühe tupiktänava lõppu keerates eest küllaltki lihtsa ja kinnise neofunkfassaadiga eramu. Sinna suunatud aknad on kindluslikult kitsad pilud, vaid veidi avatuma lahendusega on tsentraalne sissepääsu osa. Tänava-poolsel fassaadil leidub materjalidest punakas toonis vineeri, viimistlemata valubetoonist seinu ning lihtsat valget krohvi. Lihtne, rafineeritud ja võibolla isegi tavaline oleks sõnad, mis esimese hetkega meelde tulevad. Fassaad ei proovigi olla pilkupüüdev ega uhkeldav. Maja on justkui tänavale oma selja pööranud, on endassetõmbunud.

Tagasihoidlikule ja kinnisemale tänavaküljele vastandub avatum hoovifassaad, kus suuremad punakas toonis vineeripinnad annavad majale oluliselt rõõmsama ja soojema üldmulje. Kirevust lisavad teise korruse lastetubade mitmevärvilised kardinad ning esimese korruse toakõrgustest akendest paistev siseruum.

Hoopis üllatavalt mõjub aga vaade, mis avaneb hoovi sisenedes: kohe krundi tagant algab Lasnamäe paekallas, mis metsikute puude all rohelusse uppununa meenutab pigem džunglit. Samal ajal tekib tänu sellele maja taha suur ja avar aed, võimsa vaatega paekalda loodusmaastikule. Hooviküljel liitub majaga suur avar terrass, mis oma mitmetasandilise ja taimede abil liigendatud kujundusega liidab hoone ja aia sujuvalt ühtseks kujunduslikuks tervikuks. Eriti selgelt ilmneb see elutoast avarat aeda silmitsedes.

Nagu hoone ise, on lihtne ja hoolikalt läbimõeldud ka aiakujundus (Merilen Mentaal). Rõhku on pandud olemasoleva heale ärakasutamisele ning sinna vaid oluliste nüansside ja aktsentide lisamisele. Seega leiab sealt mitmeid koduseid, kindla plaani järgi kujundamata aia jooni. Olulise fooni kogu kujundusele annavad juba mainitud võimsad puud paekaldal. Aed muutub seetõttu meeldivaks ja koduseks roheliseks oaasiks maja ning metsamassiivi vahel.

Kui maja välise ilme puhul võis kõnelda tagasihoidlikusest, lihtsusest ja monokroomsusest,siis sisekujundus (Arhitektuuribüroo 3+1) on esmapilgul mõningane üllatus. Neofungilikust majast ootaks ka valgetes ja mustades toonides neofungilikku siseruumi. Peamiseks värviks on siseruumides valitud hoopis punane, mida vihjamisi oli näha juba välisküljel.

Maja keskuse moodustab esimese korruse avar elutuba, millega tänavapoolses nurgas liitub köök. Elutoast pääseb edasi teistese majaosadesse ja kus sa ka majas ei liiguks oled sa sellega mingil moel ühendatud. Seda ka teisel korrusel olles. Elutoas domineerib punane toon ehk kõige rohkem, kui vaadata kogu maja sisekujundust. Punased on nii toa seinad kui ka suurem osa mööblist. Seda tasakaalustavad parkett ning valubetoonist tänavapoolne sein ja teisele korrusele viiv trepp. Kuigi värvikasutus võib olla nefungiliku maja kohta üllatav on elutuba siiski oma üldilmelt maja arhitektuuriga tugevalt seotud. Mööblikujundus on lihtne ja selge. Toakõrgune ja kogu seina pikkune aken avab siseruumi välisele keskkonnale ning võimaldab elutoal aia arvel avarduda. Tänu sellele tundub siseruum oluliselt avaram kui ta ruutmeetrite järgi on. Kui elutoaga liituv töötuba jätkab sama stilistikat siis köök seevastu eristub mõningal määral esimesel korrusel valitsevast tonaalsusest, sest liigse punase vältimiseks otsustasid omanikud osalt helehalli köögimööbli kasuks.

Teistes ruumides, eelkõige just teisel korrusel, leiab mitmekesisema ja kirevama värvilahenduse. Selle eest hoolitsevad ennekõike ühes reas paiknevad kolm laste magamistuba, kus igas on oma kindel värv - roosa ja roheline kahe vanema tütre tubades ning üleüldine värvikirevus veel lõpuni viimistlemata kolmandas, pere pesamuna toas. Lastetubade seinu katavad üleelusuuruses värvilised lillemotiivid, mida esimesel korrusel võis näha basseini ruumi ja sauna seintel. Lastetubadest eraldi asetseb vanemate magamistuba, mis oma sisekujunduselt on enam seotud esimese korruse tõsisema joonega. Värvivalik pole siin enam nii kirev, eelistatud on juba teadatuntud punast ning musta tooni. Samasugune eristumine on nähtav ka lastetubade ja vanematetoa juurde kuuluvate vannitubade puhul. Vanemate oma on tõsisemates toonides ning minimalistlikuma lahendusega samas kui lastetubade juurde kuuluv vannituba heledamates toonides ja mänglevama kujundusega.

Välisküljel, eelkõige tänavalt vaadelduna ehk kinnisena näiv maja muutub siseruumides palju elavamaks ning tänu oskuslikule sisekujundusele jätab hubase üldmulje. Kasutatud toonid on ehk esmapilgul moodsa vormiga elamu puhul pisut ootamatud, kuid samas lisavad majale väärikust ning ei teki muljet liigsest minimalismi ja kõrgi neofungi tagaajamisest. Maja südameks kujundatud elutuba rõhutab sellist lihtsust ja kodusust ehk kõige rohkem. Eesmärgiks pole olnud luua eputavat ja trenditeadlikusest nõretavat kasti vaid omapärast ja mõnusat kodu.

Sidebar

Arhitekt: Kalle Vellevoog, Arhitektuuribüroo JVR
Sisearhitekt: Andres Ojari ja tiim, Arhitektuuribüroo 3+1
Maastikuarhitekt: Merilen Mentaal, Mentaallandscapes
Projekt: 2003-2004
Valminud: 2007 talv
Hoonealune pind: 300 m² (kasulikku pinda 387 m², eluruume 327 m²)
Tube: 6
Korruseid: 2

Kalle Vellevoog, arhitekt
Nüüd valminuna on ta justkui järelkaja mingitest tollal mõeldud mõtetest. Valged seinad, ehe betoon ja tumedad puitpinnad fassaadis on leidnud edasiarendust ka interjööris. Siselahendus on suhteliselt ootamatu ja irriteeriv. Tume puit ja termatiin mõjuvad noogutusena 1970-ndate ühiskondlikele interjööridele. Lastetoad oma värvikirevusega seevastu muudavad üldpildi kohati
lapsemeelselt lõbusaks. Kokku üsna lustakas ja vabameelne mix.

Merilen Mentaal, maastikuarhitekt
Soov oli aiast teha nö roheline tuba, siseruumide sujuv jätk välisruumi, energiat taastav ja privaatsust pakkuv koht, kus saaks nii hommikukohvi juua kui ka külalisi kostitada ning lihtsalt puhata ja päikest võtta. Aed võttis majalt põhivärvid, sirged jooned ja lihtsad vormid, kandis need üle heledateks astmekivideks, geomeetrilisteks terrassideks ja istutusaladeks. Pehmendades seda kõike lopsaka ja vabavormilise taimestusega, milles on nii pastelseid toone kui ka lõunamaiselt sooje kombinatsioone, kuid keerulise ja raske pinnase tõttu võtab lopsakuse saavutamine veel aasta kuni kaks aega. Kõrrelised on haljastuses läbivaks ja siduvaks teemaks ning eraldavad ka päikese- ja põhiterrassi üksteisest. Lapsed on aias tähtsal kohal, neile valmis eraldi mängumaja (mis ka hoiuruumi endasse mahutab) ning mänguruumi võimaldab tegelikult kogu aed.


Tekst: Mihkel Karu
Fotod: Kalle Veesaar