Looduslikud tulbid

Tekst: Tiina Tammet
Fotod: Sulev Savisaar, Olev Abner

Vist ei saa ükski aednik läbi ilma tulpideta. Suures vormi- ja värvirikkuses õitsevad nad varakevadest suveni välja.
Sügisel ajame aga tulbijuttu seepärast, et sibulate õige mahapaneku aeg on just september. Kui sügisel sibulad mulda saavad, on kevadel õisi oodata. Tõsi küll, suvel peale lehtede kuivamist ei näe nad peenral üldse mitte kenad välja ja üldse on tulpidega alati ka palju tülikat tegemist: peab nad õigel ajal üles võtma, siis sibulaid õigesti hoidma, et sügisel oleks jälle midagi maha panna.
Kuid õnneks on olemas ka tulpe, mis iga-aastast väljakaevamist ei nõua: looduslikud tulbid. Nad võivad kasvada aastaid ühe koha peal. Alles siis, kui kogumik silmanähtavalt liigtiheduse pärast kiduma hakkab, tuleb nad lahedamatesse tingimustesse ümber paigutada.
Looduslikud tulbid on enamasti madala kasvuga ning nende omapärane lehestik ja enamasti erivärvilise õiepõhjalaiguga õied pakuvad põnevat vaheldust kõrgeks ja lopsakaks aretatud aedtulbi sortidele. Nad sobivad nii peenrasse, kiviktaimlasse kui ka lillekasti.
Looduslike tulpide hulka loetakse ka Kaufmanni, Fosteri ja Greigi tulbid, ehkki nende põhjal aretatud sordid enam nn botaaniliste tulpide hulka ei kuulu. Sellest hoolimata võib ka sorte kasvatada kolm-neli aastat samal kasvukohal üles võtmata.

Tulbiliigid väärivad kasvatamist!
Sulev Savisaare andmeil on vastupidavamad ja levinumad järgmised tulbiliigid. Peale nende vääriksid aga katsetamist veel paarkümmend haruldasemat liiki, millega võib tutvuda kevadel kollektsioonaedades ja “Eesti sibullillede entsüklopeedia” vahendusel.

Batalini tulp (Tulipa batalinii)
Paarisõieline tulp (T. bifloriformis)
Fosteri tulp (T. fosteriana)
Greigi tulp (T. greigii)
Grengioli tulp (T. grengiolensis)
Kaunis tulp (T. humilis), müügil ka Violacea- ja Albocaerula Oculata-alamrühmad
Kaufmanni tulp (T. kaufmanniana)
Oivaline tulp (T. praestans)
Kaljutulp (T. saxatilis)
Metstulp (T. sylvestris)
Hilistulp (T. tarda)
Turkestani tulp (T. turkestanica)
Tubergeni tulp (T. tubergeniana)
Urmia tulp (T. urumiensis)
Vvedenski tulp (T. vvedenskyi)
Liikidevahelised madalakasvulised hübriidsordid ‘Little Princess’ ja ‘Little Beauty’

Sibulad mulda!
* Tulbisibulad istutatakse sügisel 1,5-2 kuud enne maa külmumist päikeselisele peenrale kergemasse, viljakasse, neutraalsesse kuni nõrgalt aluselisse vett hästi läbilaskvasse mulda.
* Sibulad istutatakse u 10 cm sügavusele, olenevalt mulla raskusest ja sibula suurusest. Kergel mullal istutatakse sibulad sügavamale. Vahekauguseks arvestatakse 5-15 cm, sest ega tulbil ainult õis pole, ka lehed tahavad kasvuruumi.
* Hilisema ülesvõtmise lihtsustamiseks, eriti aedtulpide puhul, on nutikas kasutada plastist istutuskorve. See pidurdab mingil määral ka vesirottide tulbisibulatega maiustamise tuhinat.
* Tulbid alustavad juurdumist madala mullatemperatuuri (5-9°C) juures. Kui sügisvihmad pole selleks ajaks maad niisutanud, tuleks sibulaid kasta.
* Istutamise ajal võid mulda lisada sibullillede varuväetist. Looduslikke tulpe pole vaja eriti hoogsalt väetada.
* Kasta kevadel enne õitsemist kuiva mulla korral. Kui sügisel väetist ei pannud, võid lisada seda kastmisvette.
* Tulbid armastavad päikest! Kasvamise ajal tahab tulp parajalt niiskust, peale õitsemist ja lehtede kolletumist aga kuivaperioodi sibulate küpsemiseks.
* Aedtulpe kasvatatakse samal kohal 1-3 aastat. Fosteri, Greigi, Kaufmanni tulbid ja neist aretatud sordid ning darvinhübriidtulbid võivad ühel kohal kasvada 3-5 aastat. Looduslikke liike saab pidada samal kohal kauemgi, sest nende paljunemine (tütarsibulate moodustumine) on aeglasem ning kasvuruumi jätkub pikemaks ajaks.
* Kui sibullilli on rohkem, on mõistlik joonistada istutusskeem, et kevadel ikka meeles oleks, kes kuhu sai maha pandud.


Kodu & Aed

www.kodu-aed.ee